Kuid teatud nähtused on n-ö piiriülesed ja nõuavad paljude rahvaste jõupingutusi – kollektiivset ei-d. Üks neist on laste seksuaalne ärakasutamine ja kuritarvitamine – kõige õõvastavam vägivald laste vastu.

Kui palju selliseid juhtumeid Eestis, Euroopas, maailmas esineb, seda on raske, peaaegu võimatu öelda. On teada, et erinevus nende juhtumite vahel, mille kohta on kaebus esitatud, ja tegelikult toimepandu vahel on suur. Kaebuse esitavad siiski põhiliselt perekonnaliikmed, lähedased või lastekaitsespetsialistid.

Kui aga tegemist on nn tänavalapsega, siis ei ole kedagi, kes teda kaitseks. Veelgi enam, tema kaitsetust seisundist võidakse võtta viimast ning teda võidakse prostitutsioonile kallutada. Missugune allakäigutrepp sellest alguse saab, on ajakirjanduses palju räägitud. Paljudel juhtudel on tegemist otsese surmalõksuga.

Kuigi laste kaitsmine vägivalla, eriti seksuaalse vägivalla eest on Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ammune prioriteet, algatas rühm europarlamendi liikmeid eesotsas minu fraktsioonikaaslase Jules Maateniga tänavu juunis üle-euroopalise allkirjade kogumise kampaania «Ütle EI» (Say No Campaign).

Üks asi on kõrgete kogude otsused, teine rahva tugev hääl. Nii tugev, et seda kuuleksid Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused, Euroopa Liidu institutsioonid ja kogu maailm. Seda enam, et sel aastal peetakse Rio de Janeiros maailmakongress, kus laste seksuaalse ärakasutamise küsimused on tulipunktis.

Viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud seksiturism on kaasa aidanud laste seksuaalse ärakasutamise juhtumite arvu suurenemisele. Anonüümne keskkond, sotsiaalse kontrolli puudumine, vaesus – need on põhitegurid, mis aitavad kaasa seksuaalkurjategijate vabale käitumisele.

Probleem muutub iga aastaga aktuaalsemaks. Küllap on tähelepanelikud televaatajad märganud ka Eestis uudiseid, et üle ilma otsitakse taga pedofiile, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid. Igas terve mõistuse ja hingeeluga inimeses saavad need tekitada vaid tülgastust ja soovi, et kurjategija saaks karistuse.

Nii mõneski riigis, näiteks Tais või Sri Lankal, on lasteprostitutsioon võtnud sellise ulatuse, et ka sealsed jõustruktuurid võtavad seda kui midagi määratut, millega on raske, kui mitte võimatu võidelda.

Meenutagem meie riigi otsustajate 15 aasta taguseid õlakehitusi ja ükskõiksust, kui spetsialistid hoiatasid aidsi või narkomaania ulatusliku leviku eest. Tagajärg – täna on meil sellega võidelda tunduvalt raskem ja sadu kordi kulukam.

Et näha laste seksuaalset ärakasutamist, pole vaja minna kaugele. Seksuaalselt kuritarvitatud Eesti laste abistamiseks on loodud tugikeskused Tartus ja Tallinnas, töö vähesuse üle nad ei kurda. Elu on aga näidanud, et sarnaseid keskusi oleks vaja ka teistesse paikadesse.

Eestis tuvastatakse igal aastal paarsada last, keda täiskasvanud kasutavad piltlikult öeldes seksileludena. Kui palju on aga tuvastamata juhtumeid, kui palju lapsi on jäetud oma hirmsa murega üksi või kui palju on pedofiile, kes karistamatust tunnetades edasi tegutsevad?

Laste seksuaalsele ärakasutamisele tuleb reageerida, see nõuab meie kõigi osavõttu.

Deklaratsioonile allkirja andes toetad järgmisi põhimõtteid ja tegevusi:

programmide algatamist, mis selgitavad välja seksuaalse ärakasutamise ohvrid ja kaitsevad neid; lastele selliste teadmiste andmist, et nad oskaksid vältida suhteid, mis võivad viia seksuaalse ärakasutamiseni; seadusandlike meetmete algatamist, mis aitaksid ära hoida laste seksuaalset ärakasutamist; infovahetust riikide vahel, et jälgida seksuaalkurjategijate ja pedofiilide liikumist; tuntud või potentsiaalsete seksuaalkurjategijate reisimise piiramist; ressursside olemasolu, et takistada vajadusel pedofiile, ükskõik kus nad ka parajasti ei viibiks.

Deklaratsiooni kohta saab põhjalikumalt lugeda leheküljel www.sayno.eu ja samas anda ka oma allkirja. Lapsed vajavad kaitset nii Eestis kui ka laias maailmas. Ja küllap sunnib allkirjade hulk ehk rahva tahe ka meie oma riigi valitsust otsustavamaid samme ette võtma.