Priit Petersonile pole muusika kuulamiseks kunagi käsku vaja. Hea abiline tema mõttetöös on arvuti. Foto: Erakogu

Sihval elab muusikute perekond Peterson: isa Peep Peterson töötab kitarriõpetajana Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli noorteosakonnas ja sellest sügisest ka Valga muusikakoolis; ema Lii on Pühajärve põhikoolis ja Otepää muusikakoolis muusika- ja solfedžoõpetaja. Peres on kolm last: Mait (12), Priit (10) ja Andreas (4). Nii leidub selles kodus nii pille kui ka mängijaid.

Isa Peep ja poeg Priit mängivad klassikalist kitarri, poeg Mait õpib trombooni, aga puhkpillimängu kuuleb ka isalt, ja vahetevahel nad mängivad ka koos. Ema Lii on muusikaõpetaja, kes mängib viiulit, klaverit ja kitarri. Muu hulgas töötab ta ka Pühajärve lasteaias – valmistab igal aastal ette paar muusikalavastust, mille mudilased ette kannavad. Pühajärve kooli direktor Miia Pallase on tema üle uhke ja võrdleb teda õpetaja Lauriga.

Nelja-aastane Andreas kohaneb vastavalt olukorrale. Kui vaja, ja tal soovi on, antakse talle pisike viiul, kitarr või trompet. Pealtkuulajaks ei taha temagi jääda.

Varakult avaldunud anne

Priit on imelaps, kes on vanematelt pärinud ilmselt parimad muusikule vajalikud omadused.

Bachi esimene prelüüd jäi Priidule pähe juba kolmeaastasena. «Mäletan, et isa oli ostnud just uue CD-mängija ja kuulas plaati. Istusin põrandal ja kuulasin ka. Mulje oli väga tugev,» meenutas kümneaastane Priit suvel ja küsis isalt, kui vana ta siis võis olla. Isa rehkendas välja, et kolm ja pisut peale.

Plaadid olid kõrgel riiulil, kuid mingil kombel sai väikemees need sealt kätte ja kuulas suure huviga, kuni nii mõnigi CD «lepingu» väikese huvilisega üles ütles.

Kord, kui Priit oli viieaastane, jäid nad isaga koos haigeks. Isal oli aga mobiiltelefon, millel helinate kirjutamiseks noodigraafika. Haiguse-nädalaga oli Priidul selle nutitelefoniga noodilugemine ja kirjutamine isa abiga selge.

Saanud terveks, astus ta klaveri taha ja avastas, et sellega on lihtsam muusikat teha kui mobiiltelefoniga. Ja veel nädala pärast hakkasid kõlama katkendid samadest teostest, mida ta oli kuulanud isa plaadikogust. Enamasti mängis ta peast, mõnikord ka noodi abil. Ja ikka ja jälle fragmente Johann Sebastian Bachi prelüüdidest ja fuugadest. Esimeseks sõna otseses mõttes muusikanälga rahuldavaks pilliks sai niisiis klaver, kuigi pisut oli ta neljasena ka plokkflöödimängu proovinud.

Viieaastase Priidu õpetajaks sai Ruth Ernstson Elleri-koolist, hiljem Liina Palu Otepää muusikakoolist. Sellest perioodist on ka saavutatud Lõuna-Eesti klaveriõpilaste konkursi teine koht.

Ilmselt ei sobinud väikesele geeniusele aga väikeste klaveripalade kallal nokitsemine, mis paratamatult käib pillimängutehnika arendamisega kaasas. Igatahes õppis ta iseseisvalt, ilma õpetajate teadmata, selgeks Bachi seitsmeleheküljelise fuuga. Selle kandis ta ka spontaanselt pärast üht esinemist kitarriga (koht oli Tallinna kitarrifestivali noorte talentide kontsert) ette. Kuulajateks juhtusid olema Itaalia kitarrikvarteti liikmed.

«Kõigepealt mängib üheksa-aastane suurepäraselt kitarri ja seejärel veel Bachi orelifuuga klaveril! Ei, senjoorid, see pole tavaline,» teatasid nad.

Kitarrihuvi tekkis klaverimängu kõrvale, kuni ühel hetkel haaras jäägitult. Klaveriõpingud siiski kestavad, on ka huvi klavessiini ja eriti oreli vastu, mida poiss hakkab sellest sügisest tudeerima Valga muusikakooli juures.

Kitarri on Priit tänaseks õppinud kaks ja pool aastat. Igapäevast õpetajatööd teeb poisiga isa, kuid aeg-ajalt konsulteerivad nad Berliini Kõrgema Muusikakooli dotsendi Patricio Zeoliga, kes on TÜ Õpetajate Seminari muusikaosakonna külalisõppejõud.

Saadud abi hindavad isa ja poeg väga kõrgelt. Patricio Zeoli kutsel külastasid nad aastal 2007 Saksamaal Erlbachi väikelinnas peetud rahvusvahelist festivali «Gitarre und Natur» («Kitarr ja loodus»), kus Priidu mäng pälvis suurt tähelepanu. Festivali peaesineja professor Eduardo Fernandes kutsus poisi oma meistriklassis osalema.

Tänaseks on Priidul seljataga õnnestunud muusikasuvi – laureaaditiitel kahelt rahvusvaheliselt konkursilt Lätis. Esimene oli rahvusvaheline noorte kammermuusika festival Dobeles, teine – Baltimaade kitarrikonkurss Riias. Kaks nädalat hiljem mängis ta Põltsamaa keelpillimängijate suvekooli kontsertidel keelpilliorkestri solistina A. Vivaldi kolmeosalist kitarrikontserti D-duur.

«Priidul on peale haruldase muusikalise mälu ka nn absoluutne kuulmine, mille abil ta arvutab ajaviiteks nootidesse teda ümbritsevaid helisid, nagu näiteks ritsikate sirin (väike terts–suur terts vaheldumisi), ukse krigin, lindude laul, auto mootori mürin, mille saatel ta minuga kooli sõidab. Mõnikord see isegi segab vist teda, sest ümbritsevas müras leiab tema kõrv palju helisid,» rääkis poisi isa.

Argipäev

Priit Peterson käib Pühajärve kooli 4. klassis. Ta on edukas ka õppimises, tunnistusel on ainult viied. Muusikat õpib ta Tartus Elleri-kooli noorteosakonnas. Nüüd hakkab ta koos isaga ka Valgas käima, et orelitunde võtta.

Harjutamine pole vastumeelne, pisut oli seda alguses tehniline töö pilliga. Kohe oleks ju tahtnud mängida, sest peas helises nii palju muusikat! Aga et sõrmed liikuma saada, selleks oli ja on vaja isa kogemusi ja juhendamist. Mängutehnika treenimise vajalikkus on Priidule eriti pärast viimast suve selgeks saanud. Pilliga veedab ta päevas aega 2–3 tundi, muidugi mitte korraga. Ja enne kontserte või konkursse on see aeg isegi pikem, harjutamine intensiivsem.

Eeskujud? Neid on palju, neid leidis ta isa plaadikogust. Maailma kuulsaimad kitarristid Carlo Marcione, Ana Vidovic, Eduardo Fernandez, kindlasti kõik Eesti mängijad, keda ta kuulnud-näinud on. Väga tihti istub ta internetis ja otsib muusikat YouTube’ist või mujalt.

Palade omandamine käib kiiresti, näiteks Vivaldi D-duur kontsert sai selgeks kolme nädalaga. Õppimine käib ka häid esitajaid kuulates. Seda peab õpetaja Peep Peterson väga oluliseks.

Ja nii on juhtunud, et tulemus, milleni mõnikord jõutud, on üllatanud ka professionaalseid muusikuid. Ühe tuntud muusiku (nime jätame perekonna pärast nimetamata – H. K.) sõnul tundub selle laps-muusiku olek laval sageli ebatavaliselt küpsena, kuid arvestades soodsaid tingimusi, milles poiss kasvanud, peab ta seda ka mõistetavaks.

Küsimusele, kas Priit saab ka tavalist väikese poisi elu elada, vastas isa-õpetaja, et saab ikka, on ju pärast intensiivset harjutamist ka puhkust vaja. Tihti käib pere jalutamas Pühajärve matkaradadel, Priit koos vennaga jalgratastel sõitmas. Väga meeldib poisile jalgpall, kuid mingisugused valikud peab ju tegema. Ja arvutimaailm muidugi ahvatleb, kuid siin on pere seadnud sisse oma reeglid.

Kas väikesel muusikul on ka muresid? Jah, kuna ta elab juba praegu mingis mõttes professionaalse muusiku elu – ta ei käi tööõpetuse tundides lauajuppe saagimas, kui kontsert tulemas või kui käsil on plaadi salvestamine. Tema tööriistadeks on sõrmed, mis peavad tegema äärmiselt täpset tööd.

Priidul jääb Vivaldi D-duur kitarrikontserdi mängimise pärast kehalise kasvatuse rahvastepallimäng ära. Ega teised koolis alati tea, mis probleemidega üks õpilane oma ande tõttu igapäevaelus kokku puutub, ja seda on väike muusik pisut kartnud, õigemini kartnud õpetajatele kõigest rääkida, sest sellest on vahel raske aru saada.

Tulevik? Peagi on koos isaga käsil plaadi salvestamine Valga muusikakooli helistuudios. Praegu harjutavad nad selleks koos 15.–16. sajandi Inglise ja Hispaania lauto-duosid, plaanis on osaleda ka Tartu kitarrifestivalil «Fiesta de la guitarra» («Kitarripidu»).

Priidu enda unistus on aasta-paari pärast anda soolokontserte. Ja saada endale üks korralik meistripill. Tema käest on juba kolm instrumenti läbi käinud. Praegu mängib ta nn õpilaspilliga Kantare, hind 11 000 kr. Järgmine maksab aga juba 35 000 krooni.

-----------------------------------

Arvamus

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4