Demokraatia pole aga iseenesest toimiv, kui inimene ei osale aktiivselt poliitikas. Sellisele väitele annab enamik vastuse, et mind poliitika ei huvita!

Kas tõesti ei huvita see, et oleks sissetulek ja töö? Kas ei huvita, et lapsed saaksid hea hariduse? Neid näiteid võib tuua veel ja need kõik on seotud sõnaga “poliitika”. Majanduspoliitika, hariduspoliitika, noorsoopoliitika, kaitsepoliitika … Poliitikast ei saa üle ega ümber. Poliitika kujundab meie tänase, homse ja ülehomse päeva.

Enamasti saan oma küsimusele vastuseks – mina käin valimas. Demokraatia ei piirdu aga sellega, et käiakse valimas. Et meil on rahvaesindajad Riigikogus, sellega ei piirdu meie vastutus. Peame jälgima, et valitud poliitikud esindaksid meie huve. Mis on kasu ühest täissöönud poliitikust, kes lähtub nn reaalpoliitikast, aga mitte sinu kui valija tahtest.

Saadame rahvaesindajad Riigikokku selleks, et nad meie huve esindaksid, mitte meie eest ei otsustaks, mis on kasulikum valijale või “Eestile”. Seega, vastutus ei lõppe sellega, et käiakse hääletamas.

Valija peab tundma, et tema huvisid esindatakse ja nende eest seistakse. Seepärast pole palju nõuda tulemusi. Kui neid pole, siis on Riigikogus sind esindamas vale inimene. Mida aga tehakse töötajaga, kes ei tee oma tööd?

Mida saan mina teha, küsib tihti valija. Kõike saab teha. Sina pole üksi, kes on pettunud oma saadikutes, neid on tuhandeid ja üheskoos olemegi rahvas. Rahvas on aga võim ja saab kujundada asjade käiku. See ongi demokraatia mõte – rahva võim. Mitte kunagi varem pole olnud oma sõnumi levitamiseks võimalusi nii palju kui praegu.

Meil on internet, mille abil publitseerida oma kodulehekülgi täiesti tasuta, interneti foorumid, milles vahetada mõtteid, jututoad, portaalid, ajalehekommentaarid, e-kirjad, MSN, Skype jne. Vahendeid on palju ja see ei nõua suurt rahakotti, et oma hääl kuuldavaks teha.

Kuigi meid on petetud nõukogude ajal ja petetakse ka praegu, on üks asi, milles meid keegi kunagi petta pole suutnud. Selleks on teadmine, et ühtsuses peitub jõud! Ühiselt leitakse konstruktiivseid lahendusi, suudetakse liigutada mägesid, kui seda on vaja.

Demokraatia ei arene iseenesest. Demokraatiat peab arendama, sest võimul olevad poliitikud ei salli tegelikult demokraatiat, sest see ohustab neid endid. Nii ongi, et ühel ilusal päeval avastad, et meie põhiseadusega antud õigusi on kärbitud madalamate seadusaktide abil.

Näiteks õigus avaldada meelt on meile garanteeritud põhiseadusega, aga ometi tuleb demonstratsiooniks taotleda luba. Milleks taotleda luba õigusele, mis meile on juba põhiseadusega antud? Selliseid kärpeid on tehtud ainult ühe mõttega – võimulolijad tahavad oma võimu veelgi rohkem kindlustada.

Keegi pole niisama valmis loobuma oma mugavast hästi tasustatud kohast. Töökohast, kus pole tarvis isegi tööd teha – tööks on aga oma valijate huvide eest seismine.

Kokkuvõtlikult võin nentida, et demokraatia on ohus ja seda ohustab kõige rohkem kodanik oma passiivsusega. Seega, demokraatia kõige suurem vaenlane on kodanike passiivsus. Eesti kodanikud, ärgake!