Gisela Preuschoff ütleb raamatus «Tüdrukute kasvatamine», et tõeline isa on midagi palju enamat kui sõber. Tema armastus ja osavõtt lapse elust on vankumatu – ükskõik mis juhtub, on ta toeks enda elu lõpuni.

Tõeline isa eeldab Preuschoffi meelest, et laps on koostööaldis pereliige. Ta õpetab last, et too peaks kokkulepetest kinni, kohtleks teisi austusega, oleks tähelepanelik ja lööks kaasa pere igapäevastes tegemisetes.

Perekonnauuringud näitavad samas pidevalt, et isad veedavad oma lastega vähem aega kui emad, ükskõik kas ema käib tööl või mitte. Mõned uuringud näitavad, et isad on koos lastega ainult umbes 20–25% sellest ajast, mis ema lastega tegeleb.

Ammustest aegadest on paika pandud, et mees toidab ja katab, naine kasvatab. Kui isad lähevad lastega poodi, siis müüjad tulevad kohe lahkelt oma abi pakkuma, et seda või teist leida. Pärast arutatakse endakeskis «oh ta vaeseke, naist kaasas ei ole, ei tea isegi lapse pikkust». See, et isa lapsele riideid ostab, kõlab nagu ime.

Võtsime oma sõbrad kokku ja arutasime, paljudel üldse isasid on, kes kas või selle viiendikugi nendega koos oleks. Tuli välja, et mõned pole oma isa üldse näinudki, rääkimata muust. Teised kurdavad isade tundetuse üle.

Kolmandad ei saa aru, miks isa ema tuhvlialune on. Osal on isa kogu aeg tööl, sest raha on ju vaja. Ühel maksab isa alimente, viimati nägi teda Hauka laadal selja tagant. Ainult ühe sõbra vanemad olid abielus ning elasid ja kasvatasid koos lapsi.

Kõik kinnitasid ühest suust, et oleks soovinud oma isaga lähedasemat suhet, et rääkida, arutada, midagi koos teha … Kuhu jäävad kõik isad? Kus nad kõik on? Loogiliselt peaks ju olema nii, et nii palju kui on emasid, peaks olema ka isasid, aga see on vist liiga naiivne, isegi noorte inimeste kohta.

Koolis öeldakse õpilastele, et ükskord saavad poistest isad ja tüdrukutest emad. Antakse teadmised pere planeerimisest, suhetest, perekonnast. Raamatukogud on täis kõrgeid raamaturiiuleid seksuoloogiast, laste kasvatamisest, laste tervisest, abielust.

Enam ei ole nõukogude aeg, kus raamatut «Avameelselt abielust» võis lugeda ainult taskulambiga pimedas teki all. Meedias kajastatakse palju töid, kus uuritakse, kuidas paremini ja õnnelikumalt elada, töös on pereplaneerimisnõuandlad, iive tõuseb …

… ja isad ikka kaovad, perekonnad lähevad lõhki, tekivad uued. Isad on Soomes, ikka ehitavad maju, panevad neid kokku, lammutavad maha. Isad joovad kohalikes baarides, kus naised neil järel käivad, sõidavad inimestele maanteedel otsa – sealhulgas teistele isadele – või tulistavad teisi arvutimängudes.

Aga on ka isasid, kes värvivad koos lapsega seina või rebivad paberist välja seeni. Pühapäeviti on nad garaažis ja teevad väikestele tüdrukutele nukumaja. Keda huvitab, et sellel aknaid ei ole ja on nukkudele vales mõõdus?

Toredad isad vastavad küsimustele, miks puu juured ei kasva taeva poole ja nad võivad seletada tundide viisi, kuidas töötab mootor. Kõige vahvam on, kui isa küsib: «Kas sa tahad kaasa tulla?» Loogiline, et laps tahab – peaasi, et minna saab.

Isadel ja emadel on omad isad – laste vanaisad. Miskipärast on vanaisa üldse haruldus ja nendest ei tee keegi eriti juttu. Suurem osa inimesi ei ole kunagi oma vanaisa näinud. Need, kes on, räägivad lõputuid lugusid, kuidas vanaisaga hobust joonistati, kuidas ta nukuvoodi tegi, hommikuti raamatut ette luges, rääkis jutte vanast ajast.

Vanaisadel on tavaliselt rohkem aega kui isadel – nad ei tööta hommikust õhtuni.

Kui on õnne omada isa, teada, kes ta on ja kus ta on, siis võiks ta ju isadepäeval üles otsida ja natukenegi kaotatud aega tasa teha. Kui aga isa käepärast võtta, siis peaks tema juba hommikul vara-vara üles ajama ja päevaplaani ette andma. Ega siis valget aega raisata ole!