Kui nimi valitud, saab asuda mõtteid avaldama – ükskõik siis milliseid mõtteid ja arvamusi – kõik saab internetis avaldatud ja mitte ükski tsensor ei kärbi mahlakamaid palasid.

Enamasti on kommentaarid kurjad ja tigedad, sinna hulka eksib vaid harva ka mõni sõbralik.

Huvitav on see, et positiivse kommentaari juurde juletakse kirjutada oma pärisnimi, mida halvamaigulise kommentaari juurde ei panda. Sinna läheb ikka varjunimi. Miks? Kas siis halba asja ei või öelda enda nime all? On see imelik ja mittesobiv ning jätab inimesest halva mulje?

Tegelikult saab kommenteerida iga teemat-uudist, mis räägib homsest ilmast; artiklit, milles juttu peaministri aiast või siis kokanduse koduleheküljel leivasupi retsepti juures öelda: «Nämma, see tundub küll hea olevat, kohe lähen kööki tegema.»

Vahel on lihtsalt tunne, et inimene on üksik, tal pole kellegagi rääkida ning ta räägib oma jutud maha internetis, kommenteerides suvalisi asju. Vahel vastatakse ka teiste kommentaaridele ning artikli alla tekib tõsine arutelu. Arutelu täiesti võõraste inimeste vahel, kes tihti räägivad üksteisest mööda ega saa reaalses elus kunagi kokku.

Kommenteerida saab igaüks, kes oskab arvuti käima panna ja tunneb tähti. Ega grammatikat eriti peagi teadma. Peaasi, et tähed moodustaksid mingid sõnad ning kui juba sõnad on, tuleb mõte ka järele.

Kommenteerides on päris tavaline, et ei kasutata kirjavahemärke ega lause alguses suurt algustähte. Käändelõppu või kõneviisitunnust «–ks» asendab näiteks «x», sest niiviisi kirjutades saab rutem.

Kuhu saab rutem? Tööle, kooli, koju? Kui inimene istub arvuti taga ja loeb teiste kommentaare ning kirjutab ka ise neid, siis vaevalt kuhugi rutem saab. Ehk vaid kiiremini järgmise kommentaarini.

Üldiselt valitseb selline arvamus, et mida rohkem on lool kommentaare, seda parem artikkel, sest kõik ju loevad ja kommenteerivad. Endal on ka kohe põnevam lugema hakata, kui loo pealkirja taga on punastes sulgudes suur number, mis näitab kommentaaride arvu. Järelikult on kuum lugu ja kuum teema ning seda peab lugema.

«Tere, kas te oleksite nõus vastama paarile küsimusele: ma teen nimelt statistikat, ja teie vastused oleksid mulle suureks abiks?»

«Jah, ikka võib ...»

«Oi, väga tore. Nii, esimese asjana paneme kirja teie nime ja vanuse ning siis asume küsimuste juurde.»

«Minu täisnimi ja vanus või? Ma arvasin, et see on anonüümne küsitlus ... Niiviisi ma küll ei taha. Ei, aitäh! Ma pean minema, mu sõber ootab.»

Elaks ainult anonüümselt ja avaldaks arvamust. Kahju, et kõige selle anonüümse jama hulgas on ka häid pärle, mis jäävad igaveseks tundmatu inimese poolt kirjutatuiks.

Kas lõpuks ongi nii, et oleme kodus, ajame oma asjad internetis anonüümselt, loeme anonüümsete autorite raamatuid ning maskiga kuller lükkab meile toidu ukse alt sisse – sest muidu sureksime nälga?