Elukutse valikul on sageli tõuke andjaks lapsepõlv – nii ka Malle Lepiku puhul.

«Kui elasime Metsa tänaval, oli seal palju lapsi ja koolis käisime niinimetatud «pargi vastu koolis».

Kui vanemad Valli tänavale elama läksid, läks tüdruk «üleraudteekooli». «Kui olin seitsmendas klassis, sain käia tolleaegses Liidu tänava vanas lasteaias lastega tegelemas. Juba siis tahtsin kangesti kasvatajaks saada, kuid ema ütles, et õppigu parem midagi muud,» meenutas Lepik.

«Üleraudteekoolis» on nüüd Valgamaa kutseõppekeskus ja «pargi vastu koolis» hotell Metsis, kuid valgalastele on need armsad majad eelkõige just nende omapäraste nimetustega meeles.

Ema oli Mallele öelnud, et kui ellu tulevad korraga oma lapsed ja lasteaialapsed, siis on nii töö kui kodune elu lastega ning see võib tüütavaks muutuda.

Elutee viis üle mere

Malle Lepik oli teist meelt ja läks Tallinna Pedagoogilisse kooli, kus õppis kolm ja pool aastat lasteaiakasvataja ametit. Tollel ajal kooli lõpetanud suunati töökohta. Tema saadeti Saaremaale, Kuressaares oli lasteaeda kasvatajat vaja.

«Olin tol ajal 19aastane ja lapsed kutsusid mind emmeks. Olin õnnelik, et minu valik oli õige,» rääkis Malle Lepik.

Saaremaalt leidis ta ka kohalikku päritolu kaasa, neil sündis kaks tütart. Mees oli autobaasis tubli töömees ja ratsionaliseerija, kuid vaid kaheksa aastat pidas Malle Lepik Saaremaal vastu, siis tuli mandrile tagasi.

«Tollel ajal olid maal kasvatajatele ja pedagoogidele suured soodustused. Kaagjärve lasteaeda tööle asudes saime korteri, elekter ja küttepuud olid tasuta. Kaagjärves olin neli aastat, siis tulin oma kodulinna tagasi. Tööle sain Valga lastesõime, laste isa läks tuubitsehhi. Meil sündis kolmaski tütar,» rääkis oma elukäigust Malle Lepik.

Nüüdseks on kaasa surnud ja noorema tütre 11. eluaastast alates on naine üksi lapsi kasvatanud.

Kuus aastat oli Lepik Valga lastesõime juhataja. Siis tuli aga uus aeg ja lastesõime asemele taheti rajada turvakodu või eralasteaeda, asja ei saanud aga kummastki. Lastesõim asus toona Kungla tänaval, kus nüüd on puuetega inimeste koda.

37 aastat samas ametis

Taheva sanatooriumis oli aga lastekodu ja diplomeeritud lasteaiakasvataja hakkas sinna tööle käima. Seda teeb ta siiani.

Kui staažikas pedagoog oma 37 tööaastale tagasi vaatab, peab ta kõige armsamaks siiski lastesõimes töötatud aega.

«Öeldakse, et väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Sõime toodi ju alla aastaseid lapsi. Nende areng oli kiire ja huvitav. Lapsed olid korralikest peredest ja hea arenguvõimega. Ma ei tunne neid enam ära, kuid meeles on nende vanemad,» rääkis Lepik.

Taheva lastekodusse on neljateistkümne aasta jooksul jagunud nii rõõmu kui kurbust. On lapsi, kes asutusse antud kohe sünnitusmajast, on aga neidki, kes kodus elanud ja hiljem lastekodusse sattunud.

Lastekodu töötajal tuleb ennast jagada võõrastele lastele. Mudilased tahavad endast rääkida, sest kasvataja on nende usaldusisik, kellele oma muret või rõõmu jagada.

««Kasvataja, te ei tea, mida me oleme kannatanud,» – ka nii on lapsed öelnud ja pole siis imestada, miks nad on närvilised ja vahel isegi vägivaldsed,» üldistas Malle Lepik. Kui räägitakse koolivägivallast, siis palju enam peaks tema hinnangul rääkima koduvägivallast. Lastekodu kasvatajad elavad lastega juhtunut valusalt läbi, kui millestki inetust teada saavad.

Kurbi näiteid jagub

Nii toodi kord lastekodusse lapsed, keda tuli toitma hakata iga kahe tunni tagant, sest nad olid nii nälginud, et korraga ei tohtinud palju süüa anda. Neist väiksem ütles kasvatajale, et vend varastab leiba. Lastekodus on aga tegelikult normaalne, et leiba võib küll süüa, palju on tahtmist. Lapsed rääkisid, et peres oli leiba jao pärast, sai aga ainult isa jaoks.

Nii mõnigi laps tahtvat küll koju ema juurde, kuid kasuisa nad ei taha. Tihti igatsetakse taga koju jäänud koera või kassi.

Eelnev jutt ajendas küsima, kas lastekodulapsed hakkavad ka oma vanemate kohta pärima ja milline on tavaliselt taaskohtumine.

«Ühel lapsel elas vanaema Lätimaal. Otsisime üles. Vanaema eesti keelt ei rääkinud. Laps oli solvunud, et vanaema teda üles ei otsinud, kuid siiski õnnelik, et on lähisugulase leidnud,» meenutas seepeale lastekodu töötaja.

«Kui järgmine kord külla läksime, tuli võõras mees uksel vastu. Selgus, et vanaema oli pool aastat tagasi surnud. Laps oli šokis, et tädi teda vanaema matusele ei kutsunud. Nüüd käime ikka kalmistul, kus on lapse ema ja vanema maetud,» rääkis Malle Lepik ja oli kuri, et kuidas küll täiskasvanud julgevad lapse hingele sedaviisi haiget teha.

Üks kolmeaastaselt lastekodusse võetud laps ei jõua enda elus juhtunuga siiani päriselt leppida ja kordab ikka: «Miks küll minu ema selline on!» Samas käib ta isa vaatamas ja loodab, et too jätab joomise maha.

Lapsed loodavad, et nende vanemad hakkavad kord neid armastama, kuid kahjuks ei leia nad peaaegu kunagi vastuarmastust.

«Tuli meile üks noormees, kes oli viiendast eluaastast elanud Riias turvakodus. Ta teadis, et ema elab Tapa kandis. Kui noormees sai täisealiseks, siis arvas, et ema on muutunud ja sõitis vaatama. Päeva möödudes oli lastekodus tagasi. Ema oli küsinud, et mida laps tema juurest otsib,» rääkis kasvataja.

Vanemad ja sugulased võivad lastekodu külastada ja kasvatajad aitavad lastel neile helistada. Kord oli üks laps vanematele helistanud ja kõne võttis vastu kodus kasvav laps, kes hüüdis: «Ema, ... helistab!». Kojuhelistanu kuulis, kui ema ütles kaugemalt: «Mul ei ole aega.» Ja lastekodusse toodud paljukannatanud laps sai uue psühholoogilise haava.

Hingelt haiged

Võiks arvata, et rasket elu elanud lapsed oskavad täiskasvanuna hinnata headust, hoolivust ja armastust. Paraku pole see tihti nii.

«Ühe noormehega tuli jutuks, millisena ta kujutab ette oma tulevast pereelu. Noormees rääkis, et tema käib tööl ja naine teeb talle õhtuks toidu valmis. Kui pole jõudnud teha, annab peksa, sest nii oli tema kodus ikka tehtud,» rääkis Malle Lepik sellest, kui raske on lapses uut mõtlemist kujundada. On ju teada, et lastekodus on rikutud närvisüsteemiga lapsed.

«Ähvardatud on, kuid peksa pole saanud. Ise tuleb rahulikuks jääda ja liikumatuna paigal olla, sest nii läheb hoog üle. Nad on ikkagi haiged lapsed, rahulikuks jäädes ja hea sõnaga saab vihahoo maha rahustada. Vahepeal on vaja ka kurja häält teha,» rääkis Malle Lepik ja lisas, et õnneks on kasvatajate hulgas ka 26aastane Feliks Felijev.

17–18aastased noormehed tahavadki oma muresid tema sõnul eelkõige meestele rääkida.

Mitmetel kasvandikel on välismaal ristivanemad. Mõned lapsed on saanud seetõttu palju reisida. Teistel aga pole vedanud ja neil on oma ristivanemateski pettuda tulnud.

Õnneks on lastekodu maal, nii saab looduses olla. Lapsed käivad seenel ja marjul.

Kuid nad kardavad oma ellu minna, sest siis pole enam toitu laual ega riiet seljas ja tasuma tuleb hakata kõiki makse.

Jagub rõõmugi

Kasvatajaid rõõmustab, kui oma elu alustanutel on hästi läinud ja nad peredega külla tulevad. Kuid sageli ei tulda iseseisva eluga toime ja täiskasvanuna oma kodukohta tagasi minnes tuleb hooldekodus elada. Paljud ei tahagi kuhugi minna, sest on Taheva koduga harjunud.

«Nad on enamasti sõbralikud, abivalmid ja lapsemeelsed. Üks saadab mind bussi peale. Vaatab iga tüki aja pärast kella, mida ta muidugi ei tunnegi, ja muretseb, kas ikka bussile jõuan. Koju kaasa ei kipu, kuid mõni on ka minu pool käinud. Eks lastele meeldi erinevad kasvatajad ja kasvatajatele erinevad lapsed. Kõiki oma lasteks võtta ju ei saa,» rääkis Malle Lepik.

Ta tunneb rõõmu, et lastekodude spordipäeval saadi esikoht ja auhinnaks on Aura veekeskuses käik, tasuta teatrietendus ja tasuta lõunasöök.

Malle Lepik ütles, et talle meeldivad Taheva lastekodu lapsed, mis sest, et tuleb olla korraga kasvataja, õpetaja ja ema. Pika töölesõiduga on ta harjunud, selle käigus saab lastelastele sokke ja kindaid kududa.

Naise kõrges eas vanemad elavad Valgas omas majas ja on kutsunud tedagi enda juurde, kuid Malle pole soovinud koos elada vanemate ega lastega, vaid oma korteris. Küll aga käib ta vanemaid aiatööl abistamas. Väimehed Sergei ja Tarvogi hindavad ämma abivalmidust.

-------------------------------------

Kommentaar