Uue kreisi tõmbekeskuseks muutus Valga, mis oli saanud linnaõigused juba 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt. See asjaolu mängis linna edaspidises arengus olulist rolli.
1789. aastal elas Valgas 891 inimest. Seoses Valga linna muutumisega kreisilinnaks rajati siia Jaani kirik (1787–1816), mida peetakse üheks silmapaistvamaks 18. sajandi lõpu ehitusmälestiseks Eestis. 1783–1786 valmis kreisiametiasutuste hoone (hilisem vangla).
Uus kreis haaras enda alla suure, 11 kihelkonnast koosneva piirkonna. Kihelkondadest kümme asus tänapäeva Läti Vabariigi territooriumil.
Läänest piirnes uus kreis Volmari ja lõunast Võnnu kreisiga.
Huvipakkuv on teade 1911. aasta jaanuarikuu Päevalehest pealkirja all «Maakonna piiride muutmine Liivimaal».
Valga maakonnaülem on seletanud, et kolm Viljandimaa valda (Hummuli, Koorküla, Jõgeveste), neli Tartumaa valda (Laatre, Telliste, Sangaste, Keeni) ning kolm Võrumaa valda (Karula, Kaagjärve ja Laanemetsa) Valga maakonna külge tulevad liita, sest, et need vallad Valgale lähemal seisavad kui oma maakonna linnadele ja ka põllumajandusliselt Valgaga enam seotud on.
Nõndasama on lugu mõnede Valga maakonna valdadega, mis omakorda teiste maakondade külge tuleksivad liita.
Tartu ja Volmari maakonnaülemad on selle Valga maakonna ülema arvamistega nõusse heitnud, aga Viljandi ja Võru maakonnaülemad ei pidanud seesugust piiride muutmist sündsaks.
Esimene põhjendab oma isearvamist sellega, et Viljandi maakonna elanikud eestlased, Valga maakonna elanikud aga lätlased on. Võru maakonna ülem arvas, et see piiride muutmine maakonna valitsemist takistab ja rahva vajadustele vastu ei tule.
Täpselt aasta hiljem, 1912. aasta jaanuaris, kirjutasid sellest küsimusest ka Postimees ja Sakala.
Juba mineval aastal ilmus lehtedes mitmete Liivimaa maakondade piiride muutmise soovi kohta teade.
Muutmise plaani järele saaks Valga maakond juurde: Viljandimaalt lõunapoolse osa Helme kihelkonnast, Koorküla, Hummuli, Jõgeveste ja Alavalla, Tartumaalt suurema osa Sangaste kihelkonda: Sangaste, Keeni, Kuigatsi, Laatre, Telliste ja Uniküla valla, Võrumaalt terve Karula ja Hargla kihelkonna.
Ära annaks Valk (Valga – J.R.) umbes niisama palju valdasid Volmari, Võnnu ja Võru maakonna külge. Ka Valga maakonna rahvakoolide inspektori jaoskonna piirisid mõeldavat niisama muuta. Viimane sõnum olla Sangaste-Laatre kooliõpetajate seas elavat vastukaja äratanud: nad tahta häämeelega «Tartu alt Valga alla saada».
Sarnane maakonna piiride muutmine oleks Valga ümbruskonna Eesti valdadele suureks kergituseks. Kuna Helme, Sangaste, Karula ja Hargla kihelkonna rahva loomulik kaubaturg ja ärielu keskpaik Valk on, peavad nad politsei-, kohtu- ja kooliasjade pärast Viljandis, Tartus ja Võrus käima, mis ilmaaegset suuremat aja- ja rahakulu nõuab.
Kõige pahem on lugu Valga ümbruse Võru maakonna rahval, kelle piir Valga linnast ainult 2 versta kaugel on. Inimene elab nõnda-ütelda päris Valga hõlmas, on tal aga kohtu, politsei või kommissariga tegemist, siis sõida Võrusse.
Et tähendatud piirimuutmise läbi Valga nagu Eesti kreiside hulka langeks ja Valga linna veel rohkem eesti elementi koguks, siis ei meeldi tähendatud plaan sugugi läti rahvuslastele, nagu Weinberg ja Ko., kes Valka uuesti läti linnaks teha tahaksivad.
Kreisiajast kaunistavad meie linna lisaks Jaani kirikule ja vanglahoonele praegune Valga muusikakooli maja ja katoliku kabel.
12. veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta Vabadussõja käigus Eesti vägede kätte sattunud maa-alast, mis oli küllaltki väike. Teiselt poolt ulatusid päris Valga lähedale Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad.
Ikka veel kestev sõjaolukord nõudis aga rinde korralikuks varustamiseks Valga ja ta ümbruskonna eraldamist teistest maakondadest. Nii sündiski.
19. aprillil 1919 asus Valga maakonnavalitsuse esimehe ehk sisuliselt esimese Valga maavanemana ametisse Karula talunik Johann Kurvits. Selles ametis oli ta 1921. aasta juulini, mil tema ametiposti võttis üle August Sild.
Sangaste-Laatre kooliõpetajate leheveergudel avaldatud soov Tartu alt Valga alla pääseda täitus tegelikkuses siiski alles seoses toimiva Valga maakonna loomisega 6. septembril 1920.
Et eestlasi Valga linnas jätkus, jäi ajalooline maakonnakeskus iseseisvumise järel toimunud piiriajamisega suuremalt jaolt Eesti külge. Ajaloolisest Valga kreisi territooriumist poole aga päris 22. novembril 1920 Luke eeslinnast loodud ja linnaõigused saanud Valka linn oma rajooniga.
11. veebruaril 1921 määras valitsus kindlaks Valga maakonna maa-ala.
Võru maakonnast laenati Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva, Tartu maakonnast Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vallad. Viljandi maakonnast aga Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad.
Hiljem toimus maakonnas rida haldusterritoriaalseid muutusi. 1921. aastal eraldati Patküla vallast Holdre vald ja Tõrva alev, aasta hiljem liideti Paju valla koosseisus olnud Puraküla Valga linnaga, aastal 1924 aga Paju vald Sooru vallaga, 2. juulil 1926 sai Tõrva linnaks.
Seega oli Valga maakonnas 1920. aastate teisest poolest 1939. aastani kokku 19 valda.
1926. aastal asus maakonnavalitsus kõigi oma osakondadega 1915. aasta paiku ehitatud endisesse Läti konsulaadi hoonesse, mille praegune aadress on Lai 19.
1939. aastal toimunud haldusreformiga ühendati paljud väikesed vallad elujõulisemateks. Maakonda jäi kümme valda.
Viimane Eesti okupeerimise eelne Valga maavanem Värdi (Ferdinand) Vellner pidi võimu loovutama 8. juulil 1940. Sellest hoolimata kestis 1939. aastal kehtestatud haldusjaotus 1950. aastani, mil Eestis moodustati 39 maarajooni, mis omakorda jagunesid 636 külanõukoguks.
Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks: Valga, Tõrva ja Otepää rajooniks. 1952. aastal moodustati aga ENSV koosseisus Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid. Valga kuulus Tartu oblasti koosseisu.
1959. aastal asuti väikseid rajoone likvideerima. Kadusid Antsla, Otepää ja Tõrva rajoonid. Valga rajooniga liideti Tõrva linn ning Haabsaare, Helme, Koorküla, Mõniste, Riidaja ja Taagepera külanõukogud. Otepää linn, Otepää ja Pühajärve külanõukogud liideti seevastu hoopis Elva rajooniga.
1961. aastal läks aga Mõniste Võru rajooni koosseisu.
Järgmisel aastal tulid tagasi Valga rajooni koosseisu Otepää linn, Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Aasta pärast tuli lisa Põlva rajoonist ja 1966. aastal Valtina ümbrus Võru rajoonist. Sellega olid Valga rajooni piirid lõplikult paigas.
1989. aasta detsembris sai Valga maakonna volikogu otsusega toonasest Valga rajooni täitevkomitee esimehest Uno Heinlast esimene taasiseseisvumise järgne Valga maavanem. Järgmise aasta 22. veebruaril reorganiseeriti Valga Rajooni RSN Täitevkomitee taas Valga maakonnavalitsuseks.
Samal aastal hakkas maa(konna)valitsus tegutsema kunagises Saksa laenu- ja hoiupanga ehk rahvakeeli lihtsalt saksa panga 1912. aastal valminud hoones Kesk tänaval, mis oli aastatel 1944–1991 olnud Nõukogude sõjaväe valduses.
1. jaanuarist 1999 on Valgamaal kolm linna: Valga, Tõrva ja Otepää. Neist Otepää on staatuselt vallasisene linn. Valdu on 11: Helme, Hummuli, Karula, Palupera, Puka, Põdrala, Otepää, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Õru.
Ettekannet maakonna alguse valulistest probleemidest võib kuulata oktoobri lõpus muuseumis toimuval Eesti-Läti ajaloopäeval, kreisiaegseid ja maakonna piiridega seotud ajaloolisi kaarte saab vaadata Valga muuseumis äsja valminud stendilt.
----------------------------------------------------
MAAKONNA VAPP
Valga maakonna vapi väli on lõigatud paremalt poolt diagonaalis kaheks väljaks. Vasakpoolne ülemine on sinine, sellel asetseb neli viieharulilist hõbedast tähte. Parempoolne alumine hõbedane väli on vaba.
Neli viieharulist hõbedast tähte sümboliseerivad maakondi (Viljandi, Tartu, Võru, Valga), mille territooriumi osadest 6. septembril 1920. a Valga maakond moodustati.
Teatavasti tähistame sellel aastal Valgamaa kui omavalitsusüksuse moodustamise 325. aastapäeva. 3. juulil 1783 andis Venemaa keisrinna Katariina II välja uue halduskorralduse, millega moodustati Riia ja Võnnu maakonna kirdeosadest Valga kreis.
