«Me teame, et vetelpäästja töö ei ole kaugeltki mitte rannas istumine ja raamatu lugemine,» ütles Tõrva linnapea Agu Kabrits, kui rannahooajal Tõrva järvede ääres turvalisuse taganud Aide Grauding, Guido Kuum ja Erik Raal olid kohvilaua taga istet võtnud. Neljas rannavalvaja Ain Veebel oli selleks ajaks juba oma põhitöökohal koolis õpilastega tegelemas.

Küll aga olid kohal rannavalvajate leidmise, nende väljaõppe ja töö koordineerimisega ametis olnud linna spordijuht Rein Leppik ja Tõrva linnahoolduse asutuse töötaja Heli Otti.

Rannahooajal ei juhtunud kummaski olulisemas Tõrva supluskohas märkimisväärset õnnetust. «Mõned kriimud ju olid, mis plaastrit vajasid, kuid eluohtlikku küll midagi polnud,» väitsid rannavalvajad. Ka politseid tuli vähe tülitada.

Oma brigaad on parim

«Varem tagasid Tõrva järvede supelrandades ohutuse eri nimedega turvafirmad, kuid need tõstsid hinna nii kõrgele, et õigem oli nende teenusest lahti öelda ja oma rannavalvajate brigaad välja koolitada,» selgitas linnapea Agu Kabrits.

Järgnevalt vaeti, millele edaspidi tähelepanu pöörata. Kõige drastilisemana koorus välja tõsiasi, et mõned vanemad on oma randa toodud laste suhtes hoolimatud. Küllalt sageli luges ema või isa rannaliival lehte, lahendas ristsõnu või ajas kellegagi juttu ega pannud tähelegi, millega laps tegeleb või kuhu läinud on.

Mõned vahendid, mis rannavalvaja töös vajalikud, saab juurde osta. Kuid näiteks päästepoid polnud Rein Leppiku sõnul kuni viimase ajani kuskilt võtta.

Turistidele mõeldud infotahvlid peaksid ka kättesaadavamad ja sisukamad olema. Väidetavalt hakatakse nende uuendamisega üsna pea tegelema.

Juttu tehti ka veel soojakutest, riietuskabiinidest, esmaabikohvrist, sideprobleemidest jne. Üldine seisukoht oli, et kõike saab lahendada ja ka järgmisel aastal võivad tõrvalased ning suvitajad ohutult rannamõnusid nautida.