Eestile on oluline teema olnud kolmandatest riikidest pärineva energiaimpordi mõju varustuskindlusele ning kolmandate riikide – näiteks Venemaa – vertikaalselt integreeritud energiaettevõtete, näiteks Gazpromi – mõju siseturule.

Sellel hoiaku põhjused on Eesti ja teiste Baltimaade seotus Venemaa elektrienergia- ja maagaasisüsteemiga ning Venemaa gaasi- ja elektritootjate konkurentsieelised lõdvemate keskkonnanõuete tõttu. Samuti Balti riikide energiaturgude väiksus, mis ei soodusta investeeringuid uute tootmisvõimsuste ehitamiseks või energiaühenduste rajamiseks teiste Euroopa Liidu riikidega.

Neil põhjustel on Eesti taotlenud, et arutatavad energiamajandust puudutavad direktiivid aitaksid tõhustada järelvalvet kolmandatest riikidest pärineva kapitali kontrolliva osaluse üle strateegiliselt olulistes energiaettevõtetes.

Samuti seda, et need kehtestaksid kolmandates riikides toodetud elektrienergia importijatele heitmekvoodi ostmise kohustuse ning takistaksid saastava energiatootmise üleviimist kolmandatesse riikidesse.

Kliimamuutusi puudutavate direktiivide aruteludes on Eestile olnud oluline teema põlevkivienergeetikaga kaasneva saaste käsitlemine. Siin on Eesti huvides, et uuendatav heitmekvootide süsteem arvestaks meie energiamajanduse eripäraga.

Kui põlevkivi kasutavad elektrijaamad Eestis peaksid kogu saastekvoodi ostma oksjonilt, tõstaks see oluliselt elektri hinda ning nõrgendaks Eesti varustuskindlust.

Eesti on olnud päri nõudega vähendada aastaks 2020 kasvuhoonegaase 20% võrra, kuid seda tingimusel, et lähtekohaks võetakse 1990. aasta. Põhjus asjaolus, et nõukogude-aegse suurtööstuse sulgemise tõttu on Eestil olnud seni üsna lihtne täita kohustust vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 8% aastas, samas kui tegelik vähenemine oli vahemikus 1992–2003 üle 50%.

Baasaasta vaidluse Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid suure tõenäosusega siiski kaotavad ning lähtepunktiks võetakse mõni aasta selle sajandi algusest, sest nn vanades liikmesmaades paisati üheksakümnendatel õhku rohkem kasvuhoonegaase võrreldes viimase seitsme aastaga.

Üks väike võit on siiski saavutatud. Direktiivi eelnõus on arvestatud Eesti ettepanekut jätta heitmekvootide arvestusest välja väga väikesed, aastas vähem kui 10 000 tonni CO₂ eraldavad tööstuskäitised.

Arvestatud on ka seda, et Eestil ja teistel Põhja-Euroopa riikidel pole võimalik täita Euroopa Komisjoni esialgses plaanis kavandatud nõuet tõsta biokütuste osakaalu 10%ni transpordi tarbeks mõeldud vedelkütustest. Nimelt kulub biokütuste tootmisele näiteks Eestis rohkem fossiilset kütust kui sama koguse fossiilse kütuse otsepruukimisel.

Tahkete biokütuste hinna ühtlustumine naabermaadega on päevakorrast maha võtnud Eesti taotluse, et liikmesmaal oleks võimalik soodustada tahkete biokütuste – pelletite, hakkpuidu – müümist koduturul, selmet seda soodsama hinnavahe tõttu eksportida.

Saastekvootidega kauplemise süsteemi osas on Eesti huvi olnud võimalus jagada kodumaistele elektritootjatele mingi osa saastekvoodist tasuta. Nii saaks vältida olukorda, kus kodumaistel tootjatel tuleb kvoot osta mõnelt rahvusvaheliselt suurfirmalt, mis on kogu kvoodi oksjonilt üles ostnud ja üritab selle edasimüügilt prisket vaheltkasu teenida.

Ilmselt on Eesti hirm võimalike spekuleerimiste eest saastekvoodi turul põhjendatud, sest sama muret jagavad teisedki liikmesmaad.

Eesti huvi on ka, et kolmandate maade energiafirmad ei kuritarvitaks oma positsiooni neis energiaettevõtteis, kus neil on kas otse või siis kaudselt enamusosalus. Seetõttu on Eesti taotlenud Euroopa Liidu järelvalvet kolmandatest riikidest pärineva kapitali kontrolliva osaluse üle strateegiliselt olulistes ettevõtetes.

Kardetakse, et kolmandatest maadest pärit suurfirmad võivad üles osta jaotusvõrgud ja saavutada domineeriva rolli energiaturul.

ELi energeetikaministrite kohtumisel 10. oktoobril otsustati peamiselt Saksamaa survel, et ühenduse tasandil kolmandate maade energiafirmade investeeringuid kontrollima ei hakata, kuid jäetakse liikmesmaade otsustada, mis tingimustel nad väliskapitalil strateegiliselt tähtsates energiaettevõtetes osaleda lubavad.

Tegemist on samas vastuolulise valdkonnaga, sest Eesti (koos Leedu, Läti ja Soomega) ei soovi gaasivõrgu eraldamist maagaasi tarnijast, sest siin tooks otsus eraldada võrgud tarnijast automaatselt kaasa vajaduse kaotada Gazpromi osalus ASis EG Võrguteenus.

Tõenäoliselt tuleb Euroopa Komisjonil teha erand neile liikmesmaadele, millel ainult üks maagaasi välistarnija ja puudub ühendus teiste Euroopa Liidu regioonidega.

Muuseas suruti võrkude ja tootjate eraldamise küsimuses viimasel energeetikaministrite kohtumisel läbi otsus, et neis liikmesmaades, kus eraldamine on täies mahus teostatud, ei tohi naabermaade suured energiatootjad erastatud jaotusvõrke üles ostma hakata.

Eesti kõrged riigiametnikud on korduvalt rõhutanud, et avatud energiaturu eeldus on küllaldane ühenduste olemasolu naabermaadega. Eestit ei saa siin vaadelda eraldi teistest Balti riikidest, mis kõik on ajalooliselt seotud Venemaa energiavõrkudega.

Eesti huvides on seetõttu, et lisaks Soome merekaablitele ehitataks ka õhuliin Leedu ja Poola vahele. Selleski küsimuses on Eestil ja teistel Baltikumi riikidel õnnestunud oma huve kaitsta: Euroopa Komisjon teatas toetusest riikidevaheliste energiaühenduste rajamisele Balti riikidega (nn Baltic Interconnection Plan).

Euroopa Komisjoni algatatud energia- ja kliimapaketis on Eesti rõhunud ennekõike kolmandate riikide osalust puudutavatele küsimustele. Kuigi see aspekt on oluline vaid Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesmaadele, on Eesti diplomaatide ja ametnike selgitustöö tulemusel ning sarnaste huvidega liikmesmaade toel õnnestunud Eesti huve kaitsta ja vähemalt pooled eesmärgid ka saavutada.

Ka tootmise ja ülekande lahtisidumise küsimustes on saavutatud Eestit rahuldavad lahendused, tõenäoliselt just seetõttu, et teemad on sarnased kõigis Euroopa Liidu liikmesmaades.