Taolise kursuse mõte on selles, et tulevased piirivalveohvitserid peavad ise kogema, kuidas looduses orienteeruda, sealt toitu ja ravimeid leida, et kõik oma allüksusesse kuulujad elusate ja tervetena tagasi tuua.

Kadetid jaotati Kaagjärvel nelja gruppi. Igaüks sai kümme tükki suhkrut ja kolm puljongikuubikut, grupi peale lisaks kolm kilogrammi rukkijahu, kaks õnge, pisut soola ning toosi tikke. Grupile anti ka kaart, mille järgi tuli iga päev liikuda etteantud punkti. Päeva jooksul või õhtuti said kõik kokku: siis olid õppetunnid ja võimalus joogiveevarusid täiendada.

«Et vältida probleeme, tõime neile kanistriga puhast joogivett. Samas näidati, kuidas loodusest võetud vett tabletiga puhastada. Kui neid ei ole käepärast, siis saab puusöe, heina ja liiva abil vee puhtaks,» rääkis erukolonel Uno Kaskpeit, kes elab Valgamaal ja oli teist suve koos Soome piirivalve reservkapteni Veikko Piironeniga Kaagjärvel kadette koolitamas.

Kadetid ei teadnud Valgamaale tulles, mis neid loodusõppepäevadel ees ootab. Selgus, et jalgsi tuleb käia 16–22 kilomeetrit päevas. Eksinute teekond oli mõistagi tunduvalt pikem. Rännaku käigus pidi teele jäävatest taludest koostama asendiplaani.

Esimese päeva õhtul olid veel kõik reipad. Õhtul õpetati, kuidas ettejuhtuvast materjalist seljakott valmistada. Igaüks tegi, nagu oskas.

Selle ettevõtmise lõpp oli aga paljude jaoks ahhetamapanev – isiklikud mugavad kotid korjati ära ja tehti teatavaks, et järgnevatel päevadel tuleb seljas kanda omavalmistatut. Eks hakatigi siis kotti mugavamaks sättima, sest rasketest puuroigastest kott võib teadagi selga hõõruma hakata.

Teise päeva õhtul enesetunne enam eriti mõnus ei olnud. Väga napp loodusest hangitud toit pani kõhu korisema, rännak võttis jõu ja psüühika läks sassi. Enesetunne oli kadettide endi kinnitusel nii sant, kui olla sai.

Õhtul õpetas Veikko Piironen, kuidas männimähki (puu koorealust kihti) kuivatada ja petuleiba valmistada. Kuivatatud mähk peksti riide sees peeneks jahuks. Petuleiva tegemiseks oli vaja 60 protsenti rukkijahu ja ülejäänu oli siis mähk.

Leivakesed või õigemini koogid, mida küpsetati raudrestil või metsas kivi peal, võis katta nõgese, veriheina, põdrakanepi, maltsa või mõne muu väärtusliku loodusest leitava, kuid jõuduandva toidupoolisega. Leiti ka maasikaid, mis maitsesid koos petuleivaga ülihästi.

Kolmandal päeval otsiti toiduks marju ja leiti isegi kukeseeni. Oli juba ka lõbusam, sest organism harjus vähese toiduga. Üks neiu ütles, et viimase päeva toit koosnes tal vaid teest ja jõekarbist.

Rännaku käigus tuli muu hulgas ületada veetõke. Vanast Rootsi telgist tehti veovahend ja sellega toimetati kogu kraam üle Räime järve.

Nende päevade sisse mahtus ka saunaskäimine. Keris tehti nimelt telki sisse. Et kuumus välja ei pääseks, pandi telgitipule müts pähe. Saunas käisid noormehed ja neiud koos, ka öösiti oldi ühiselt varju all.

Sääsed ei piinanud, sest Veikko Piironen andis nõu: «Sääsed pelgavad raudrohtu ja sookailu.» Samas hoiatas ta, et taimeteeks kõlbavad kõik taimed peale sookailu.

Kui rännakupäevad läbi said ja laagriplatsile jõuti, pistis Piironen igale saabunule suhkrutüki suhu, et veresuhkru taset tõsta. Turgutati end ka taimeteega. Tugevale toidule ei tasunud kohe mõeldagi – normaalsele toidule mindi üle ikka aegamööda. Õhtuks keedeti juba suppi.

Ärasõidupäeva hommikul anti igaühele 150 grammi maaliha. Paljud ei pruugi teada, mis see on. Selle valmistamiseks tehakse maa sisse kividega vooderdatud auk. Neli tundi tehakse selles lõket, siis võetakse söed välja. Fooliumisse pakitud liha, kartul, sibul ja kaalikad pannakse tulistele kividele ja neile aetakse muld peale. Neli tundi tehakse peal lõket ja hommikul on praad valmis.

63aastane Veikko Piironen, kes sai 46aastaselt pensionile, on jäänud truuks piirivalvele, õpetanud noori Soomes ja Eestis. Nüüdseks on mees eesti keelegi ära õppinud. Rännakute viimasel päeval ütles ta siiski, et mälu on nii väsinud, et ei suuda küsimustele vastata. Kadettidel seisis sel ajal aga veel ees testi sooritamine.

Kursuse läbi teinud said tunnistuse ja kui oldi kosunud, leiti kokkuvõtteks, et oli väga kasulik õppus. Kui keegi kadettidest ei peakski piirivalveohvitseriks saama, siis eluks vajalikud teadmised jäävad talle ometi.