Lauljanna enda juured on aga just Tõrvas. Siit on pärit tema ema ja vanaema. Viimatimainitu juures elaski tütarlaps kuni 12. eluaastani. Käis Tõrva keskkoolis ning kohalikus muusikakoolis.

«Siis aga elasime koos emaga kümmekond aastat Tallinnas,» selgitas Hanson. «Lõpetasin seal keskkooli ja muusikakooli – klassikalise klaveri erialal – ning seisin seejärel elukutsevaliku ees.»

Hülgas salasoovi

Pikka aega oli neiul olnud salasoov näitlejaks saada. Aga ühel hetkel tajus ta, et selles ametis peab kogu aeg teisenema, kedagi või midagi kehastama. Muusikuna saab aga olla süvitsi iseeneses ega pea alluma lavastajale. Viimane variant sobib talle enda kinnitusel paremini.

Laulma hakkas Hanson väga noorena. Räägitakse, et ta olevat juba kaheaastaselt viisi pidanud. Mis aga ikka looduse poolt kaasa antud, peab ka tegelikkuses realiseeruma.

«Muusikalise ande pärisin kindlasti oma emalt Novella Hansonilt. Tema põhitegevus on olnud laulmine. Kui ta Fixis laulis, sain minagi laval oma esimesed etteasted teha, osaledes lõpus ette kantud ühislaulus või istudes Silvi Vraidi süles, kui too esitas laulu «Tütreke väike».

Nii polegi midagi kummalist selles, et lauljatee Hedvig Hansonile mingil ajal ainuõigena tundus.

Ettemääratud tee

«Tõeline laulja on see, kes on sündinud lauljaks – kes oskab laulu oma hinge panna,» arutles naine. «Lauljatee peab olema inimesele sündides ette määratud. Kui laulu sõnum, mõte ei tule selle esitaja hingest või südamest, ja tähtsam on enesenäitamine, jääb ta kuulajate jaoks õõnsaks, väheütlevaks,» on tema arvamus.

Hoolimata sellest, et juba pikka aega usub Hanson oma elukutsevaliku õigsusesse, peab inimene tema arvates olema mitmekülgne ja suutma paljusid asju teha.

«Peale muusikuks olemise on minu praeguseks olulisimaks rolliks pere eest hoolitsemine ning kahele lapsele emaks olemine,» tõi ta näite enda kohta.

Vestluskaaslane lisas, et oma lastega tegelemine on tema jaoks midagi imelist, sõnulseletamatut. Seegi nõuab laulja sõnul oskust pühenduda jäägitult ning tihtipeale tuleb tal oma «egoistlikke loomingulisi» soove ja tahtmisi emarolli tõttu maha suruda.

Armastab Tõrvat

Laulja arvates on Tõrvas hea ja rahulik elada ning lapsi kasvatada. «Olen maailmas palju ringi rännanud ja igasuguseid paiku näinud, aga Tõrva on kõikidest kõige kodusem ja armsam. Siin on ilus loodus, puhas õhk ja rahulik, närve kosutav elutempo,» põhjendas ta.

Hansoni repertuaari kuulub põhiliselt Eesti autorite looming, nende seas on omaloomingulisi laulegi. Südamelähedane on talle aga ka brasiilia muusika. Esineb ta peamiselt koos elukaaslasega kahekesi, sest nii olevat tema muusika kõige tundlikum.

«Andre on õppinud kitarrist. Lisaks sellele ta orkestreerib, arranžeerib ja on helirežissöör. Laulude saatjana on ta minu jaoks parim. Me tunnetame teineteist nii hästi, et võime rahva ette improviseerimagi minna. Andrega võib luurele minna küll,» rääkis laulja oma elukaaslasest.

Tausta- ega tantsumuusikat Hedvig Hanson juba mõnda aega ei tee. Tema kutsumus on esineda kontsertidel. Toimugu need siis kirikutes, kontserdisaalides või looduskaunites paikades, kus inimestel on kuulamiseks ja süvenemiseks aega.

«Püüame anda oma kuulajatele kõik, mis meis antud hetkel on, «haltuurat» ei tohiks ükski inimene oma töös teha – olgu kunstnik või kingsepp ...» avaldas naine arvamust.

Sügisel hakkab praegune tõrvalanna uut plaati tegema. Paljud tema talendi austajad ootavadki seda juba pikisilmi.

Esineb iga päev

Harjutamiseks tal praegu eriti aega ei jää. Aga seda pole tema sõnul vajagi teha. Hääle hoiab Hansoni sõnul vormis ka emotsionaalne vormisolek. Kodus peab ta siiski pea iga päev esinema – esitama lastele unelaule. Need mõjuvat hästi ka tema enda unele.

Koos elukaaslasega on neil suisa oma plaadifirma Kuula, mille alt välja antud ka plaadid «Ema laulud» ja «Unealbum».

Muusikakoolist saadud teadmisedki on laulja kinnitusel kuldaväärt. Klaver on jäänud tänini tema teiseks põhiinstrumendiks hääle järel. Oskus sellel mängida võimaldab laulude loomisel rütmi ja harmoonia hõlpsasti paika panna.

Samas leidis vestluskaaslane, et ennast on vaja pidevalt täiendada, nii muusikaliselt kui üldkultuuriliselt. «Keskkooli ajal lugesin palju. Nüüd annab oodata, millal taas lugemiseks mahti jääb, heal juhul jõuan kokaraamatust mõne retsepti läbi lugeda,» paljastas ta oma lugemiskire.

Aastal 2003, kui Hansonil ilmus esimene rahvusvaheline plaat, oli tal Euroopas reisimist ja kontserte, praegu on aga selles suhtes vaikne aeg, sest lapsed tahavad kasvatamist ja uus talukoht hooldamist.

«Ma ei ole ka päris rändaja tüüpi. Lennujaamast lennujaama käimine ja hotellist hotelli kolimine ei ole minu jaoks. Laias maailmas on palju haritud publikut küll, kuid kodus on ikka kõige parem. Ma naudin neid hetki, mil saan oma laste, oma perega koos olla,» tunnistas ta.

Hansoni väitel on inimsuhted üks keerulisemaid nähtusi, mida ilmas üldse kohata võib. Nendega tuleb seetõttu pidevalt arvestada.

Uhke oma kodumaa üle

«Võiksime olla uhked, et see maa, kus elame, kuulub meile ja meie lastele. Et meid ümbritseb selline omapärane ja mitmekesine loodus. Et meil on nii kõlav emakeel ja kõrgesti arenenud kultuur. Aga sellest olenemata esineb meil veel väga palju kiusu ja kadedust,» on laulja paljude rahvuskaaslaste maailmanägemise suhtes kriitiline.

Tema väitel tuleks elada nii, et ei oleks valus endal ega teistel. Sellest johtuvalt on ta täielikult igasuguse vägivalla ja sõja vastane. «Kui noori mehi kuskile sõjakoldesse saadetakse, mõtlen, et nendest oleks kodus oma perede juures hoopis rohkem kasu kui võõras sõjas.»

Kuldsed sõnad on tema sõnul need, mis tuntuks saanud eelkõige kultusfilmist «Viimne reliikvia»: «Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja». Veel on talle juhtmõtteks olnud lause A. H. Tammsaare teosest «Tõde ja õigus»: «Tee tööd, siis tuleb armastus …»

Tundliku naise väitel kätkevad need laused eneses täit elutõde. Tema püüab alati tööd teha südamega, austades ning armastades samas teisi inimesi enese ümber.

Hanson hindab enda kinnitusel siirust ja avatust nii elus kui kunstis. «Mina olen ses suhtes maatüdruk. Välised efektid minule korda ei lähe. Tõeline kunstnik peab oma hinge avama, mitte maski kandma,» kõlab üks tema juhtmõtetest.

Nüüdseks on nii Novella kui Hedvig Hanson ringiga Tõrva tagasi jõudnud. Novella õpetab Tõrva laulustuudio lastele laulmist ning hoolitseb oma eaka ema Anna eest.

Hedvigi vanaema ja Novella ema, kunagise Tõrva lastesõime juhataja süda oli hiljuti kriitilises seisus, kuid tänu Valga ja Tartu arstidele on 89aastasel vanaproual nüüd südamestimulaator toeks ja see annab lootust, et ehk saab temast kunagi suisa vanimaks elanud tõrvalane.

«Kui vanaema roosade põskedega koju jõudis, tundsime suurt rõõmu ja tänulikkust, sest olime hullemaks valmistunud,» on Hedvig Hansonil vanaema paranemise üle hea meel.

«Minu poeg kallistas vanavanaema ja küsis: «Kas sa oled nüüd terve?». Sel hetkel mõtlesin taas, et peaksime üksteist rohkem hoidma, sest elu on lühike,» tunnistas Eesti üks omanäolisemaid lauljaid Hedvig Hanson.

----------------------------------------

Kommentaar

Thea Leitmaa,
Tõrva muusikak

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5