Nüüd on aeg sealmaal, et teenekas pildistaja võib kodus rahulikult pensionipõlve pidama hakata. Valga maakonna – omal ajal ka rajooni – lehe juures oli ta tööl üle neljakümne aasta. Ta on seega üles pildistanud lugematul arvul maakonna sündmusi ja siinseid inimesi.

Aastatega on muutunud nii olud kui inimesed. Võrreldamatult erinevad on ka fotograafi tööks vajalikud aparaadid täna ja paarkümmend aastat tagasi.

Palju fotoaparaate Käosel on olnud, ei oskagi piltnik öelda. Ta on kasutanud nii enda kui toimetuse omasid, lisaks kogunud igasuguseid vanu – ka päris vanaaegseid lõõtsaga aparaate –, millega laifilmi peale saab pildistada.

Kuigi aastaid on tulnud fotosid just filmile teha, enamiku oma elust piltnikuna töötanu enda sõnul enam sellisele tegemisele ei mõtle ka. Nüüdisaegne tehnika ja digitaalsed võimalused on olusid niivõrd muutnud.

Esimesed pildid tegi Heino juba kooliajal oma kodus, pildistades nii tuttavaid inimesi kui kasse-koeri. Esimeste fotoaparaatide nimed olid Ljubitel ja Smena.

Heino sündis ja kasvas Sangaste kandis. Talumajapidamises tuli kokku puutuda ka kõigi talutöödega. Seda enam, et isa langes sõjakeerises Kuramaal, nii et paljude asjadega tuli ise hakkama saada.

Abikaasa Taimiga sai Heino kokku juba noorpõlves. Üks elas Sangaste kandis, teine nelja-viie kilomeetri kaugusel Keenis. Tutvus püsis kirjade ja paari puhkuse toel ka läbi sõjaväeaja. Nii et kui noormees sõjaväest tuli, siis järgmisel, 1965. aastal peeti juba pulmi.

Kuigi tegemised viisid noore mehe sünnikodust eemale, säilis aktiivne kokkupuude maaelu ja -tööga. Ema kasvatas loomi edasi ja abis, kas või heina tegemas, oli vaja ikka käia.

Lisaks on Käoste pere pidanud suvilakohta Väikese Emajõe ääres. Sel ajal, kui selle ehitus plaani võeti, elati Valgas korteris. Heino meenutas, et tema ema pidas küll targemaks, et suvilaehituse asemel hoopis talle appi tuldaks.

Ent ilus koht jõe kõrge kalda peal ei lasknud plaanist loobuda. «Kui seal ehitasin, siis õhtuti, hoolimata tööpäeva väsimusest, sai ikka õng võetud ja kalale jalutatud,» rääkis Heino Käos.

Kalalkäimise kirg on sünnilt maapoissi saatnud pikalt. «Jõest on suuri hauge välja veetud ja on neid ka ära läinud,» rääkis ta. «Nüüd ei ole enam kala nii palju jões. Siis ikka oli kõvasti, nii et kui õhtuti läksid, siis mulksus kõik. Seal Tsirguliina külje all sai põhjaõngega angerjaidki ja Pikasillas sai juba latikat ka.»

Viimasel ajal ei ole Käos enam kalal käinud, kuigi kõik vanad riistad ikka alles on. Ehk leiab nüüd, kui vaba aega rohkem, jälle tee mõne veekogu äärde. Seda enam, et tütar ja väimees just kinkisid uued kalapüügiriistad, mis katsetamist vajavad.

Aed on peremehe kuningriik

Praeguseks elab Käoste pere Valgas oma majas, kus kümmekonna aastaga kõvasti remonti tehtud ja aeda korrastatud. Aias toimetamine ongi Käoste peres Heino pärusmaa.

Peremees võib küllatulnuile uhkusega demonstreerida roosipeenraid ja puid-põõsaid, mis aias kasvamas. Kõigile maakividest rinnatised ümber laotud, et kaks aias toimetavat majavalvurit paha tegema ei pääseks. Õue peal on ka peremehe kätetööna valminud püramiidkatusega maja, kus kõik nurgad ja ilmakaared täpselt paika pandud, et kosmilistest avarustest positiivset energiat vastu võtta.

«Eks see aiahuvi on ikka maalt kaasa tulnud,» arvab majaperemees. «Emal maal olid ka lillepeenrad ja roosid.»

Ehitas Venemaal raketibaase

Enne veel kui Heino Käosest sai fotograaf rajoonilehe juures, jõudis ta oma teed mitmelt poolt otsida. Lõpetanud Pärnus ehituskoolis müürsepa eriala, teenis ta õpitud ametiga enne sõjaväekutse saamist ka leiba. Valga maakonnas on tema kätepaar aidanud kaasa Helme sanatoorse internaatkooli ehitusel.

Sõjaväekomissariaadist saadeti noormees veel enne armeeteenistusse minekut Tartusse autokooli lubasid tegema ja siis mitmeks aastaks Venemaa avarustesse. Esimene osa teenistusest ehitusväeosas möödus Novgorodi oblastis Valtai lähedal. Seal ehitati metsas sarnast raketibaasi nagu Valga lähedal Vilaskis, aga veel suuremat ja võimsamat.

«Sõjaväes olin 1961–1964. Pool aega olin seal Valtai lähedal, siis löödi vagunite peale ja viidi Novosibirskisse Baikali lähedal,» meenutas Käos aastatetaguseid aegu. «Jälle ehitasime raketibaase inimtühjas piirkonnas, seekord juba maapealseid. Ehitusväeosas oli kord nõrgem ja üpris tihti sai ka eestlasi kohatud.»

«Need raketid olid sel ajal veel väga uudsed, nii et meie baasi käis ka Hruštšov vaatamas. Hiilisime veel läbi võsa neid limusiine vaatama.»

Et olud ja tõekspidamised olid siis teistsugused, näitab kas või toonase ajateenija kirjeldus tee-ehitusest.

«Teid ehitati siis nii, et eelnevalt mingit kuivendust seal ei tehtud. Kui tee pidi läbi soo minema, siis veeti muudkui kruusa peale ja betoonplaadid otsa. Nii ei peetud paljuks ka suuri sohu uppunud linttraktoreid teetammi sisse jätta.»

Kui sõjaväeaeg läbi sai, tuli noormees tagasi siiakanti ja läks esialgu tööle Valga gaasikontorisse. Tuli paigaldada gaasipliite ja -balloone, tuua neid Tartust Valka ja siin laiali vedada.

Proovis ka kirjutamist

Ajalehe juurde tööle sattumisel mängis oma osa abikaasa Taimi, kes oli seal juba ees. Nii ongi aastaid oldud kolleegid. Kui ajalehe juures autojuhi koht vabanes, sobis Käos tööle ja sai enda kasutusse vana Moskvitš 407. Sealt edasi on aastatega tema käsutuses olnud kõiksuguseid masinaid, näiteks Volgad – 21 ja natuke uuem 24 –, siis Žiguli.

Kohe Heino Käos fotograafitööd lehe juures tegema ei hakanud. «Alguses sai ka mõni lugu kirjutatud, aga ei tulnud sellest midagi välja – ei sobinud mulle,» meenutas ta. Tasapisi tuligi hoopis pildistamisele keskenduda.

Hoopis teistsugune pildistamine

«Fotograafil oli palju tegemist siis. Tuli kõik filmid laboris ilmutada ja paberil ära teha,» visandas piltnik aastakümnete tagust elu. «Lahused sai kõik ise segatud, mitte poe omasid kasutatud. Tallinnas olid suured laod, kust kemikaale ja fotopaberit sai. Filmirullid olid suured, 300 meetrit peal ja rohkem. Sealt otsast kerisid endale muudkui kassetti.»

Käose sõnul olid need filmid küllaltki hea kvaliteediga – palju tundlikumad kui poe omad.

«Tol ajal käidi üle Eesti lehtede juurest Tallinnas koos – kord kuus või vahest ka kaks. Arutati probleeme ja vahel viidi koos ka mõnda ettevõttesse või tehasesse pildistama, pärast tehti näitus. Seal käis suuri ja kuulsaid fotograafe koos, näiteks Kalju Suur.»

«Eks seal sai küll nõu küsitud, aga ega keegi ei tahtnud sulle öelda, mida täpselt hea pildi ilmutamiseks kasutab,» rääkis fotograaf vanadest aegadest. «Igalühel olid oma nipid, kõvasti katsetatud, mis vahekorras kemikaalid ilmutites olid.»

Käose sõnul pidi tollal filmi hoidma. «Kuigi üldiselt mustvalget filmi kulutati palju. Kui värviline tuli, läks natuke kitsamaks, seda enam ise laboris ei ilmutanud.»

Kogenud piltniku sõnul oli tol ajal pildistamine ikka hoopis teistsugune. Kuigi ka siis sai laboris igasuguseid asju teha: töödelda pilte, teha neid heledamaks-tumedamaks, varjutada. Võimalik oli ka panna näiteks kehale teine pea ja hajutada lõikepinnad ära, aga see oli toona meeletult suur töö. «Põhiliselt oli ikka nii, et ruttu-ruttu tehti pilt valmis ja pandi lehte,» rääkis ta.

Lehetööle omaselt on Heino Käosel ette tulnud ka kiirustamist. Kui vahepeal trükiti lehte Võrus, saadeti valmis lehe materjalid sinna rongiga. Juhtus ka nii, et leht tuli Valga kesklinnast viimasel hetkel paari minutiga rongile viia.

«Panin juba aegsasti masina käima ja ootasin all. Kui leht toodi, kihutasin hooga läbi linna otse perroonile, sealt toimetasin materjalid kiirelt rongi ja see sõitis kohe minema,» meenutas ta.

Kõik maakonna teed tuttavad

Fotograafitöö üks põhilisi raskusi on aga, et sugugi mitte kõik inimesed ei taha pääseda ajalehefotole. «On saadud ka mööda põldu neid taga ajada,» kirjeldas piltnik. «Mõni viskas kartulikuhja taha pikali – ei tahtnud kuidagi, et pilti tehtaks.»

«Olen ikka ilma vajaliku fotota ka jäänud,» rääkis Heino Käos. «Tänapäeval on samamoodi: mõni ütleb, et ei tee pilti ja kõik. Eriti naised just kipuvad need olema, kes ei taha pildile jääda.»

«Väga paljud tublid töötegijad ei ole tahtnud pildile jääda. Pildile kippusid ise tihti ikka need, kes laisad või vigurvändad. On nii tehtud küll, et kui mõni ikka trügib pildile, keda vaja ei ole, siis vaatad, et pole hullu, kui ta ääre peale jääb – pärast saab välja lõigata,» lisas ta.

Reportereid saates ja pilte tehes on tulnud maakond risti ja põiki läbi sõita. Fotograafi sõnul oli tubli kaks kolmandikku tööst vanasti ikka maal, nii et linna osakaal oli lehes palju väiksem. Hommikul sõideti Valgast välja ja õhtul hilja jõuti tagasi. Majandeid oli palju, pildistamas tuli käia nii argipäevi kui pidusid.

Tihti tuli pildistada tööeesrindlasi, kes olid sellele ajale kohaselt ka parteilased. «Teatud inimesed olid, keda tuli palju kordi pildistada, nii et aastatega said kõik sellised juba tuttavaks,» rääkis Heino Käos.

«Paljude lüpsjate ja traktoristide kohta juba teadsid, kus lauda juures nad töötavad. Ja teadsid juba ette ka, kuidas nad pildi peale saad. Mõnedest inimestest sai ikka väga palju variante tehtud. Oli isegi nii, et kui kolhoosikontorist öeldi, et töölised on ühe või teise põllu peal, siis juba teadsid, kus see on.»

Nii polegi imestada, et maakonna teed olid mehel toona kõik selged. «Natuke on juba meelest läinud, aga kui hakkad sõitma, tulevad ikka meelde,» rääkis ta ise.

Mõnikord tulid tema sõnul ka majandijuhid objektidele kaasa, nemad tuli alati panna pildi keskele ilusti hiilgama. «Kui mõni saigi teisiti, tuli pärast küsima, et kas nüüd ei sobinud pildile, et minu sinna äärepeale sokutasid.»

Ajastule kohaselt tuli ka parteikomitee pleenumitel pilte teha ning suured saksad nendel korralikult pildile saada.

Püüdis pätte

Põhitöö ja hobide kõrval oli Heino Käos omal ajal ametis ka ühiskondliku autoinspektorina. «Väga palju sai nendega väljas käidud, igasuguseid joodikuid ja pätte püütud. Kui vaja, siis ka põldusid mööda eest ära sõitjaid taga aetud.»

Fototehnika oli siiski sel ajal niivõrd kogukas, et tagaajamise käigus kiirelt pilte teha, nagu tänapäeval teinekord võib, enamasti ei saanud.

Tundus igati asjakohane küsida aastaid fotograafitööd teinult, kuidas saab inimesest kõige ilusama pildi? «Kõige parema pildi saab siis, kui inimene ei tea, et teda pildistatakse, kui ta ise ei kontrolli ennast,» tutvustas Heino Käos seepeale lahkelt hea foto saladust.

«Seda alati ette ei tea, kuidas pildil välja paistab. Mõni on väga ilusate näojoontega, aga pildistamise ajal pingutab, nii et ei jää kena. Kõige parem on ikka ootamatult tehtud pilt,» kõlab kogenud fotograafi retsept.

-----------------------------------------------------

Marek Pihlak
AS Litero juhatuse esimees

«Võin julgelt väita, et minu huvi fotograafia vastu aitas suurendada kogu ajakirjanduskeskkond, millele on omakorda teatud töövõtetega kaasa aidanud ka Heino.

Tulles tööle Valgamaalasesse, teadsin härra Käost juba ammu – populaarsuse puudumise üle ta küll nuriseda ei tohiks. Raskeimad hetked fotograafi töös minu pilgu läbi? Kui oled sunnitud -30°C juures väljas neli-viis tundi võistlusi fotografeerima? See, et sind vajatakse just siis, kui sulle ei sobi?

Kui presidendi turvameeskond on valmis paaniliselt hüppama fotoobjektiivi ette, nagu oleks tegemist tulirelvaga, aga sina pead suutma säilitada külma närvi?

Need ei olnud üldsegi rasked hetked. Raskeimad saabuvad siis, kui kui sa oled oma töö teinud ning midagi avaldamisele ei lähegi. Seda paraku juhtub tihti.

Fotograaf teeb ju alati tööd eesmärgiga, et temast jääks maha jälg tema fotode ilmumisega – Heinol see õnnestus.»

Sirli Homuha
Valgamaalase peatoimetaja

«Ega fotograafi amet nii lihtne olegi, kui mõnele tunduda võib. Tehnika ja võimalused pidevalt muutuvad ja alati tuleb ajaga kaasas käia. Selle pika aja jooksul, mis Heino Valgamaalases töötanud, on fotograafia läbinud suure arengu. Teisest küljest on fotograafi töö tihedalt seotud inimeste ja suhtlemisega.

Heinoga oli hea koostööd teha, sest Valgamaa on talle tuttav ja tal on siin väga palju tuttavaid. Ta leidis inimestega kergelt kontakti ja tegi oma tööd südamega.

Sel nädalal jõudis kätte aeg, kui Heino otsustas pensionile jääda.»

Anne Üksvärav
uudistetoimetaja

«Heinoga oli vahva käia intervjuusid tegemas, sest ta tundis peaaegu kõiki. Teadis ka maakohtades, kuhu täpselt sõitma peab ning sosistas üritustel kõrvalt, et see on see isik. Ka tänavaküsitlusi tehes oskas Heino soovitada, et näe – too on kindlasti nõus rääkima või et ära tema juurde mine, ta meil alles hiljuti lehes oli.»

Taimi Käos
reporter, abikaasa

«Mul on raske midagi öelda. 43 aastat ametlikult koos elatud ja 41 aastat kolleeg oldud. Mis puutub koosellu, siis öeldakse, et vastandid tõmbuvad – Heino armastab reaalelu ja korrektsust, mina elan loomeinimesele tüüpiliselt boheemlasena.
Nooruspäevist on meeles Žiguliga sõidetud rahvarallid, kalalkäimised, Zaporožetsiga Krimmi minek. Oleme kolm sauna ehitanud, tühjale põllule suvekodu püsti saanud, palju maatööd teinud, palju kive ükshaaval teede ja põldude äärest sõiduautoga koju vedanud. Lillepoes ei vaata meist kumbki rahanumbreid. Kolm tütart oleme suureks kasvatanud ...
Koos oli hea maakonnalehes töötada, sest Heino teadis kõiki teeotsi ja inimesed tundsid teda. Tal oli väga palju tuttavaid ja tema kaudu sain infot.

Iga heategu toob rõõmu. Tihti meenutab Heino, kuidas üks naine oli kord öelnud, et tehku temast ilus pilt. Foto ka ilmus. Mõni aasta hiljem oli too naine öelnud, et tänu pildile sai ta mehele.»

Helju Keskpalu
reporter

«Mistahes kultuuriüritusel on ajakirjanikul hea käia koos fotograafiga – siis saad jälgida toimuvat oma silmaga, mitte läbi objektiivi, saad panna kirja tekkinud mõtted. Heinole meeldisid kõige rohkem kunstinäituste avamised. Sinna oli ta alati valmis minema, nendele tuli ta isegi teistelt objektidelt ja lahkus viimaste hulgas.»

Marje Laugen
reporter

«Heinoga on olnud väga kindel tunne näiteks tänavaküsitlusi teha – tal on siinmail elatud ja töötatud aastate tõttu vähemalt pooled maakonna elanikud teada. Maainimestega juttu veeretades on ta sageli küsimuse ise ära esitanud ja mina olen kõrvalt kuulatades kirjutanud üles väga hea vastuse.»