Kiriku sissekäigu ees jäid torustikele süvendi kaevamisel ette 11 kirstu jäänused. Kadunukesed olid maetud üsna pinnase lähedale: umbes 50–60 sentimeetri sügavusele maapinnast. Osa kirste oli kokku löödud tappide, osa naeltega.

Et kirikaial oli aed ümber, saadi matta madalale – loomad ei pääsenud inimjäänuseid välja kraapima. Kuna madalale matmine ja liivane pinnas aga soodustasid lagunemisprotsesse, oli säilmeist vähe järel.

Ette jäi 11 kirstu – neist kuus laste ja viis täiskasvanu omad. 18. sajandil oli kahjuks tavaline, et lapsed surid täisikka jõudmatagi, kirstude hulgas oli ka imikute omi. Imikutest olid järele jäänud vaid üksikud luud. Üks lahkunu oli maetud peaga põhja poole, teistel olid pead lääne suunas.

«Ühele lapsele oli kaasa pandud kaks münti – Vene veerandkopikalised aastast 1736. Leidude hulgas oli nahkkott, pastlad, vöö, pronksist sõlgi, puupeaga nuga – neil asjadel ei ole suurt arheoloogilist väärtust,» lausus esmaspäeval OÜ Arheograator arheoloog Andres Tvauri.

Kõik leitud inimsäilmed ja nende juures olnud asjad pandi eraldi kottidesse ning neid hakkavad uurima antropoloogid. Ühes leitud nahkkotis võib arvatavasti olla münte, arheoloog jättis aga selle esialgu avamata, et ehedus säiliks vastava ala spetsialistideni jõudmise hetkeni.

Pärast uuringuid maetakse inimjäänused mõnele Valga kalmistule või kiriku juurde. Väljakaevamiste paigast kiriku suunas on maapõues veelgi kirste, ent need torustikele ette ei jäänud ja jäeti puutumata.