Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 29 ütleb: «Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.»

Põhiseadus tervikuna peaks tagama meile kõigile õigused ja võimalused vabale eneseteostusele. Samas seab reaalne elu tihti omad piirid.

Antiikaja mõtleja Herakleitos ütles, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda, sest igal hetkel muudab voolav vesi jõe uueks. Samamoodi on liikumises ühiskond. Ühel hetkel võib meil käeulatuses olla võimalus, mis hetk hiljem kaob.

Võrdsete võimaluste Eesti kõlab mõneti kui utoopia. Kuidas on võimalik anda kõigile Eestis viibijatele võrdsed võimalused? Ka siis, kui kogu riigi rahvas kuidagiviisi ühele platsile koguda, on raske eeldada, et loodud on võrdsus. Mõni on pikem ja näeb üle teiste peade. Üks peab seisma esimeses reas, teine on sattunud viimasesse.

Vaadates atlast, tundub Eesti võrreldes paljude teiste riikidega olevat pindalalt suhteliselt väike. Samas võib mõnes metsamassiivis matkates või mööda külateed sõites inimest tabada teadmine, et omajagu suurust meil siiski on.

Arvamust, et meil peab ikka olema suur riik, olen kuulnud ka mitme välismaalt tulnud külalise suust, kes avaldanud imestust, kui kümnete kilomeetrite jooksul mõnda suuremat asulat teele ei jää.

Omaette küsimus on, kas võib tänapäeva Eestit piiritleda meie riigi geograafilise asukohaga. Paljude jaoks, kes mingil põhjusel viibivad välismaal, võib kontakt ja osalemine siinses elus olla tugevamgi kui igapäevaselt siin toimetajatel. Parafraseerides üht tuntud mõtteavaldust, võib seda arvestades öelda, et Eestis on peidus veel teine Eesti – suurem kui väljast näha on.

Kuidas saavad võrdsed võimalused Valgamaa metsatalus, Virumaal Kiviõlis või Harjumaal Viimsis elavad inimesed? Ilmselt on neil kõigil omad võimalused, aga üsnagi erinevad.

Ühel on suurem võimalus tegelda looduse uurimisega, teine pääseb kergema vaevaga igal õhtul teatrisse. Ühel on seitse päeva nädalas avatud supermarket jalutuskäigu kaugusel, teine peab leppima autolavkaga kaks korda nädalas.

Võrdsuse küsimus tõuseb tihti esile, kui arutatakse hariduse taset ja käekäiku Eestis. Riigieksamid ja hindeks saadud konkreetne punktihulk võimaldab panna kõik koolid pingeritta.

Tulemustest on näha, kuidas niinimetatud eliitkoolid seljatavad tavakoolid, linnakoolid omakorda maakoolid. Parema võimaluse valida meelepärane eneseteostus edaspidi saavad aga suurema punktiarvu saanud.

Regionaalminister kutsus teisipäevases Valgamaalases avaldatud arvamusloos omavalitsusi üles raskeid aegu ette nähes kokku hoidma ja leidma partnereid, kellega jõud ühendada. Eks ole ka see ettepanek kantud mõttest tugevdada piirkondi ja luua võrdsemate võimalustega Eesti.

Riigi tasandil kõigi inimeste olude reguleerimisele ja üle Eesti võrdsete võimaluste loomisele on otsustajad siiamaani eelistanud teenuste koondamist ja paremate tingimuste loomist suurematesse regioonikeskustesse. Mingis mõttes on see kindlasti olnud paratamatus, samas aga ka kergemat teed minek.

Paratamatus on seegi, et distantsilt valitsedes unustatakse kohapealsed olud. Hea näide on siinkohal palju kõneainet tekitanud metsakeskuste ja postkontorite, varasemalt ka väikeste poodide laialdane sulgemine. Otseste ja igapäevaste kontaktide puhul nende kohtadega, kust riigiasutused on ära viidud, ei oleks riigi esindajad selliseid otsuseid vahest nii kergelt teinud.

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam avaldas sel nädalal Valgat külastades arvamust, et Eestis hakkab regionaalareng toimima siis, kui teeme vahet eri tasemega piirkondade vahel. Seda mõtet võiks laiendada ka pealkirjas püstitatud teemale.

Seega – võrdsete võimaluste Eesti hakkab toimima siis, kui teeme vahet erinevate võimalustega piirkondade vahel. Igas kohas on omad võimalused ja mitte kuskil ei ole kõiki võimalusi. Kas ja kuidas neid kasutada, sõltub inimesest endast. Enamus võimalusi kipub nii või naa kasutamata jääma, olgu põhjus siis kas loomupärases laiskuses või lihtsalt teadmatuses.