Õhtut juhtinud kultuuritööjuht Kaja Sisask leidis, et just vahetult enne advendiaja algust on paras aeg maha võtta, juua tassike teed ja laulda meel rõõmsaks koos tuntud rahvalauliku Kirile Looga. Selle võimsa häälega improvisaatoriga kooslaulmisest ei tulnud küll kahjuks suurt midagi välja, sest viisid olid võõrad ja murdesõnadest ei saanud helivõimenduse kõminas aru.

Aga külaline sai ka kaasalauljateta suurepäraselt hakkama. Pani silmad kinni, keskendus ja äiutas kuulajad unele. Siis palus kõigil püsti tõusta ja tema kojuminemislaulu ajal marssida.

Kohale tulid umbes pooled

Juubilaride hulgas oli seekord ka linnapeale tuttavaid inimesi – kellega ta on bridži mänginud, kes teda koolis kantseldanud. Saja kümnest kutsutud tähtpäevalisest olid kohale tulnud umbes pooled.

Juubilaride hulgas oli seekord ka mitmesugustel juhtivatel ametikohtadel töötanud Ilmar Palusoo. Kuna tema on oktoobrilaps, pidas ta oma sünnipäeva juba kuu aega tagasi lähedaste ja sõprade ringis ära. Kohaks valis Metsise.

Sellest peost on tal head mälestused. «Ilusad sõnavõtud olid, sugulane Ulvi Riitsalu tantsis meile oma tütrega, slaidide abil käisime läbi minu elatud aastad. Siis jõudis mulle kohale, kuhu olen oma eluredelil jõudnud. Tantsuks mängis ja laulis Arvu Meltsas. Teda kiitsid kõik.»

«Enne siiatulemist kaalusin, kas ikka tulla. Vaatasin peeglisse – kortsud tõesti näos. Teised ka näevad, kui vana ma olen. Aga kutsest ära öelda ka ei julgenud,» rääkis Palusoo.

Eluga rahul

Juubilar Elga Õispuu töötas maakonnalehe toimetuses 28 aastat korrektori ja kirjandusliku kaastöölisena. Tema sai 3. oktoobril kaheksakümneseks. Pojad Raul ja Meelis tegid talle juubelipeo välja. Neli pojatütart kinkisid raha, mille eest Õispuu oma uude kodusse tolmuimeja, kardinad ja vaiba ostis.

«Mina olen oma eluga väga rahul. Nii head elu kui praegu pole mul kunagi olnudki. Tervise üle ma ka ei kurda. Kaks korda nädalas käin võimlemas, septembris ja oktoobris teen kepikõndi. Igal aastal veedan kümme päeva Värska sanatooriumis,» rääkis proua Õispuu, kusjuures siin pole see tiitel mitte sõnakõlks, vaid sõna sisu otsene tähendus.

Vikki ja Hilli Pennonen on sündinud samal aastal kuuajase vahega – Vikki 25. novembril, Hilli 23. detsembril. Praegu on neist ühel see tähtis päev niisiis seljataga, teisel ees.

Nemad peavad end rohkem sünnipäevadel käijateks kui oma tähtpäevadel pidutsejateks. Et seitsmekümne viie aastaselt end ikka elu keskel tunda, töötavad mõlemad koolis edasi, küll mitte enam täiskoormusega. Oma tähtpäeval on nad alati kolleegide keskel olnud.

Koduses ringis on nende jaoks tähtsad kaks last, neli lapselast ja üks lapselapselaps. Nii on nad ühe ilmakodaniku jaoks juba vanavanad.

Õpetaja ja lasteaia logopeedina töötanud Valentine Tann veedab praegu oma aega lapselast hoides. Tema tähistas oma 70. sünnipäeva poja, tütre ning kolme lapselapse ja veel mõne lähedasega Lillis.

«Nii hea oli istuda, kui kõik oli valmis,» jäi ta päevaga rahule. «Nägin ka neid, keda polnud tükk aega näinud.» Suurt rõõmu valmistab talle lapselaps Mairin, kel koolis viied, kes õpib muusikakoolis klaverit, laulab ja tantsib.

Kuigi tablette peab kindlasti iga päev võtma, on ta oma eluga rahul. Kui ansambel hakkas laulma: «Ei seda teadnud ma iial, kuis õitseb roos rannaliival,» läksid Valentine ja Harald Tann tantsima.