Traditsiooni kohaselt hakkavad Valga kollektiivid valmistuma advendikontsertideks kohe sügisel. Neli kontserti on esinedasoovijate vahel ära jagatud. Esimese valmistasid ette Siiri Põldsaar ja Reet Laanoja.

Jõuluaja algusesse astumisel veel päris jõululaule ei lauldud. Kontserdi talviselt valge ja küünlasäralise lavakujundusega anti aga märku, et midagi puhast ja hingeülendavat on saabumas.

Esimese advendiküünla süütas gümnaasiumi laulutüdruk Lizett Käst. Põhikooli suured ja väikesed laulsid elust, mis on me enda loodud muinasjutt. Gümnaasiumi ansambel (Liisi Ruuse, Katrin Ruuse, Birgit Kerb, Siim Kornel ja Imre Õunapuu) laulis hingemaa kelladest, lastekoor Kiired ning ansambel õnnest, mida süda usub.

Põhikooli suured lauljad esitasid ühe lumise laulu.

Kõik väikeste ja suurte laulud sidus kimpu Siiri Põldsaar meeleolukate vahetekstidega, kus ta rääkis kord sellest, et tal on puudu millestki, mis ainult tema ja mida temalt keegi võtta ei saa, kord oli aga muretus ja rõõmsas lapsepõlves.

«Ükskõik kui suur või tähtis inimene on, ilma sõpradeta pole ta ikkagi täiuslik,» viskas ta õhku ühe mõtlemist vajava mõtte. Ühes vahetekstis ütles ta kellelegi, et kuigi ta pole siin, on hea teda südames kanda.

Enne lõpulugu tuli Põldsaar klaveri tagant välja, pani mütsilotu pähe ja esitas loo jõuluvanasse uskumisest. Kokkuvõtteks leidis see nagamann, et päkapikud ja jõuluvana on siiski ägedad ja et peale terroristide ja kuulide on maailmas midagi head ka.

Muusikalitrupi ansambel – Kristi Lemmik, Birgit Kerb, Karmen Rõivassepp, Lizett Käst, Imre Õunapuu, Jürgen Urbanik, Siim Kornel ja Tõnu Troon – oli kontserdiks hoolikalt valmistunud. Küll laulsid nad talveööst, küll saanisõidust, küll käpikuisse päikese kudumisest. Kontserdi viimases loos astusid siiski kalendrist ette ja nautisid aega, mil jõulud ongi käes.