Vahepeal on olnud väga head ajad. Aastatel 2004–2008 on omavalitsuste tulud kasvanud sisuliselt kaks korda. Suur raha pealevool on olnud uinutav ning jätnud mulje, et asjad ongi hästi.

Mitmed vallajuhid on mulle kinnitanud, et kõik on kõige paremas korras, ehkki nende tegevuse ebaefektiivsus ja hea elu illusiooni haprus on silmaga näha. Võimalikke probleeme eitada eelistavad omavalitsused on ka kõige kaitsetumad võimalike rahaliste vapustuste ees.

Hakkama saavad need, kes julgevad suurelt mõelda ja vajaduse korral riskida. See, kui edukalt vald toime tuleb, sõltub ennekõike kohalike inimeste teotahtest.

Heaks näiteks on 2005. aastal ühinenud Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn Pärnumaal. Loodeti, et ühine eelarve võimaldab suurendada investeeringuid ja tõsta omaosaluse võimet projektides. Oodati, et keskkonna-, sotsiaalsfääri ja infrastruktuuri planeerimine toimiks tervikuna. Samuti, et kaoks omavaheline kemplemine ja ametnike potentsiaali saaks paremini ära kasutada.

Olid ka hirmud – et tekib ääremaastumine, et bürokraatia suureneb, et laenukoormus kasvab, et kaob kogukonna identiteet. Kolm aastat hiljem kokkuvõtteid tehes leiti, et ootused on saanud teoks, aga hirmud mitte.

Kolmest liitujast väikseimas, Tali vallas, tagab teenuste kättesaadavuse teeninduspunkt. Toetatakse külakeskusi ja kaubabussi, valla eestvedamisel toimub rohkem ühisüritusi ning aidatakse kaasa seltsingute tegevusele.

Positiivseid näiteid toimunud liitumistest ja selle tulemusena tekkinud praegustest aktiivsetest tegutsejatest on veel mitmeid. Ma tean, et nende omavalitsuste pärast ei pea muretsema, sest nad on varasemast tugevamad ja tegutsemisvõimelisemad.

Käisin hiljuti Lätis, et tutvuda sealsete haldusreformiplaanidega ja veendusin, et pead liiva alla peita enam ei saa. Nagu meil, on ka lõunanaabritel probleemiks väikeste omavalitsuste rohkus, kes ei suuda hoida korras infrastruktuure, aidata kaasa majanduse arengule, ega pakkuda elanikele kvaliteetseid teenuseid.

Muudatustest on räägitud 15 aastat, sellel kevadel soovitakse anda seaduse jõud kavale, mis jätaks 525 omavalitsusest alles 112. Regionaalministrina olen korduvalt rõhutanud, et ehkki omavalitsuste arv väheneb, jäävad senistesse vallakeskustesse alles teeninduspunktid, kus inimene oma asjad aetud saab.

Ehk oleme Eestis sellele vähe tähelepanu juhtinud, aga valdade ühinemine võib küll tähendada võimukeskuse kaugenemist, ent mitte tingimata seda, et ametniku jutule pääsemiseks peaks hakkama pikemaid reise ette võtma. Eesmärk ei ole vähendada ametnike arvu, vaid anda neile võimalus senisest enam ja professionaalsemalt oma valdkonnale keskenduda.

Kardetakse, et keskuste tugevnemine jätab liitunud omavalitsuste äärealad veelgi raskemasse olukorda. Mõtleme aga näiteks väikesele vallale, kus lootusetult lagunev koolimaja. Oma nappide vahenditega jääkski see korda tegemata, suuremate finantsvahenditega omavalitsuses on aga võimalik leppida kokku piirkonna koolide remontimise järjekord.

Kutsun omavalitsusi üles raskeid aegu ette nähes kokku hoidma. Ei ole hilja vaadata enda ümber, et leida partnereid, kellega jõud ühendada. See nõuab vaid arusaamist olukorra tõsidusest ja algatusvõimet.

Ühinemisprotsessi ettevalmistamiseks on võimalik saada ka tuge Norra toetusrahadest, riik maksab ühinemise korraldamiseks ühekordset rahalist toetust ja on loomulikult valmis vahendama kogemusi ja andma nõu.

Juba neli aastat tagasi vastu võetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seadus näeb ette, et investeeringute kavades ja toetuste jagamisel tuleks eelistada ühinenud omavalitsusi.

Omavalitsusel lasub vastutus seista inimeste huvide eest ja pakkuda neile kvaliteetseid teenuseid, näiteks head haridust lastele ja mugavat transporti piirkonna elanikele.

Mida väiksem ja nõrgem on vald või linn, seda vastuvõtlikum on ta tagasilöökidele majanduses ja seda keerukam on tal raskes olukorras toime tulla.

Eesti 227 omavalitsuse volikogudesse kuulub kokku 3111 saadikut. Neil on, mille üle mõelda …