Ispert asus Tõrva elama 30 aastat tagasi ja töötas 21 aastat teeninduskombinaadis kudujana. Paraku halvenes naise nägemine niivõrd, et talle määrati raske puue ja kudumistööst tuli loobuda.

«Minu nüüdseks 20aastane poeg oli lapsena väga haige. Käisime palju raviasutustes ning taastusravil, kus kohtusime peredega, kel sarnased probleemid laste tervise pärast. Nägin emade meeletut võitlust oma laste eest,» rääkis Ispert.

Jagatud mure on pool muret

Sealt tekkiski mõte luua pärast kudujatöölt äratulekut asutus, mis koondaks ühesuguste probleemidega peresid. «Kui oled ise raskes olukorras, tekivad ka sellised sõbrannad, kel sarnased mured. Varsti polnudki vaja enam kedagi informeerida, sest emad otsisid meid ise üles,» lausus ta.

1999. aastal osales MTÜ Sinilill Tallinnas messil «Laps 99», et tutvustada oma tegevust. SOS Lasteküla viis Kaja Isperti kokku inglaste Jim ja Marie Morrisoniga. Jim on perearst ning Marie tegeleb misjonitööga ja nad on nüüdseks korduvalt Tõrvas käinud.

Nende kaudu leiti Inglismaalt pere, kes toetas aasta aega MTÜ püsikulude katmist. Briti saatkond aga rahastas esimese projekti, mille abil korraldati koolitus õpetajatele, arstidele ja oma maja personalile.

Tugikeskus Sinilill koondab nelja omavalitsuse: Tõrva linna, Helme, Hummuli ja Põdrala valla puudega inimesi. MTÜ rahastamine toimub projektide kaudu, on ka annetajaid ja ühe osa moodustab käsitööesemete müügist saadav tulu.

Kuigi kohalikud omavalitsused on võimaluste piires MTÜ tegevust rahaliselt toetanud, on nendegi eelarved piiratud. Maja igakuised püsikulud on ligikaudu 5000 krooni. Sel aastal saadi esmakordselt küttepuud Helme valla poolt.

Maja Araku tänaval

2000. aastal ostis MTÜ Sinilill Tõrva linnalt Araku tänaval asuva maja, mis omal ajal oli ehitatud linna vaestemajaks. «Majal polnud toona uksi ega aknaidki ees,» meenutas Kaja Ispert.

Maja on kehvas korras praegugi. Kuigi osa ruume on korda tehtud, taotletakse jätkuprojektis raha ka ülejäänute remondiks. Eelmisel aastal saadi majja ka korralik tualett. Algusaastatel hoiti maja tegevust üleval kasutatud riiete müügist saadava tulu eest. Siiski on asukoht kesklinnast eemal poe jaoks kehvavõitu, kuid seda mõnusam on turvaline koht äärelinnas laste jaoks.

Algselt pakuti majas erinevaid tegevusi lastele, kuid nende kasvades hakkasid tekkima uued väljakutsed. Lastest sirguvad ju noored, kel juba hoopis teised vajadused. Praegu osutatakse riiklikku hoolekandeteenust noortele, kes ise oma eluga iseseisvalt toime ei tule ning vajavad keskust, kus nendega tegeldakse ja neid juhendatakse.

Majas on 15 väljakoolitatud tugiisikut, kes võimelised tegelema puudega inimestega.

Tänu entusiasmile on Kaja suutnud maja tegevuses hoida. «Tegeleme nii laste, noorte kui täisealiste puuetega inimestega. Araku tänava maja ei ole ainult koht, kus koos käia, vaid üritame tegelda ka majast väljapoole, pakkuda koolitusi ja tegevusi, et puudega inimesed elus ise hakkama saaksid,» selgitas MTÜ juhataja. Selle alla kuulub ka toetatud töötamine.

Piirkonnas on tööealisi puudega inimesi 50–60 ringis. Kaks aastat tagasi toimunud käsitööoskuste koolitamise projektis osales 30 inimest: 20 psüühikahäirega ning 10 tegevusjuhendajat.

Õpiti õmblemist, viltimist, punutiste valmistamist, siidi- ja portselanimaali ning telgedel kudumist. Vähemalt üks koolitusel osalenu on praeguseks omale juba turustamisvõimaluse leidnud ning töötab kodus õmblejana.

Õmmeldakse lapitekke ja kootakse vaipu

Praegu töötab majas üks tegevusjuhendaja ning igapäevaselt käib majast läbi kümmekond inimest. Tehakse kaunist käsitööd.

«Kõik käsitöömaterjalid ostan sisse, need peavad olema võimalikult naturaalsed. Lambavillast koome vaipu ja madratsikatteid. Teeme lapitekke ning meisterdame kaarte. Inimesed käivad siin osalise tööajaga. Seetõttu ei saa ka sõlmida siduvaid tellimuslepinguid – puudega inimese tervis ei võimaldagi tal igal ajal töötada,» rääkis Kaja Ispert.

Sel nädalal korraldas MTÜ Sinilill Tõrva kesklinnas käsitööesemete näitusmüügi. Esimese müügipäeva keskpaiku oli omaniku leidnud vaid üks kindapaar.

Kuigi uudistajaid ja lapitekkide imetlejaid ikka leidus, peeti kvaliteetsetest ja naturaalsetest materjalidest esemeid üsna kalliks. «Kui kuu aja jooksul õnnestub müüa kindapaar ja üks pisike vaip, ei tea ma, kuidas maksud makstud saavad,» muretses Kaja Ispert.

Tööealised puudega inimesed tuleksid tema sõnul kindlasti kodust välja ja tahaksid töötada, kuid suur probleem on nende jaoks transport.

«Inimesed tahavad meil käia nii kodudest kui hooldekodudest, kuid transport tuleb mul endal leida. Sageli elavad nad valla ääremaadel raskesti ligipääsetavates kohtades. Kui nad saaksid toetatud töötamise teenust, oleksid korralikud maksumaksjad,» rääkis Sinilille juht kitsaskohast.

Paljudes Euroopa Liidu riikides antakse tema kinnitusel puudega inimestele töötamise võimalus, kuid Eestis on töötavaid puudega inimesi vaid näpuotsatäis.

MTÜ juhataja ütles end võitlevat noorte eest, et nad seaksid endale eesmärgi elus iseseisvalt hakkama saada. Hooldekodu on väga kallis ja kui nende pereliikmetega peaks midagi juhtuma, siis aitaks neid toetatud elamise teenus, kus üks inimene aitab ja juhendab.

Isikliku abistaja teenust Isperti sõnul siinkandis veel ei osutata, aga Eestis on neid inimesi juba üksjagu, kes oma eluga tänu isiklikule abistajale hakkama saavad.

Puudega lapsi kokku 120

Kui sündivus suureneb ja laste arv kasvab, on see ju esmapilgul positiivne. Paraku tuleb järjest juurde ka puudega lapsi. Kui MTÜ tegevust alustades oli lapsi 28, ja mõni aasta tagasi oli nelja omavalitsuse peale kokku 70 puudega last, siis tänavu loendas Kaja Ispert neid kokku juba 120 ringis.

«Esimest korda jääb nüüd ära puuetega laste jõulupidu, sest ma ei saa ju osa lapsi rõõmust ilma jätta. Aga üksi pole mul ka nii suure ürituse korraldamiseks jaksu ega võimalusi,» kahetses ta.

Lastele korraldatakse silmaringi avardamiseks õppeekskursioone, on ka käidud Maarja külas, et noored saaksid näha, kuidas mujal puudega inimesed toime tulevad.

Aeg-ajalt tunneb Kaja end praeguse tegevuse juures ka väsinult ja mõlgutab loobumismõtteid. See oli ka üks ajend, mis pani tema poega Laurit ema tegevuse kohta kirja koostama ja seda «Eestimaa uhkuse» žüriile saatma.

«Mõtlesin, et kui ema selle tunnustuse saaks, siis aitaks see tal ehk ümber mõelda ja siiski selle tööga jätkata,» sõnas Lauri Ispert. Kaja Ispert ise sõnas seepeale, et tema suurim viga on oskamatus «ei» öelda. Ikka tulevat ta kõigile vastu ja vastavat telefonile öösitigi. «Kui ma ka lõpetan, siis probleem jääb ju alles,» ohkas ta elutargalt.

Kaja Isperti meelest vääriksid Eestimaa uhkuse tiitlit kõik vanemad, kes kasvatavad kaht või enamat puudega last.

«Kui on juba üks puudega laps peres, on see raske probleem, aga meiegi piirkonnas on mitu üksikvanemat, kes kasvatavad kaht-kolme puudega last. Need emad elavad ainult oma laste nimel ja neile on suureks abiks, et saavad koos käia ja oma muredele lahendusi otsida,» rääkis Kaja Ispert.

Pere toetab

Sinilille tegemistesse on Kaja kaasanud nii poeg Lauri, kes emal projekte vormistada aitab, kui ka abikaasa Lembitu, kes osaleb aktiivselt maja korrastus- ja hooldustöödes. Kogu pere annab seega oma panuse, ent Kaja oma on siiski suurim. Tema on juhataja-koristaja-kütja ühes isikus.

Iga pisike saavutus, mida inimesed juurde õpivad, teeb Kaja Isperti südame soojaks. Nii meenutab ta üht tüdrukut, kes majja tulles ei osanud kääregi käes hoida, aga hiljem imeilusaid kaarte valmistas.

«Kui näed tulemust, kuhu sinu töö välja on viinud, unustad kõik raskused. Selle töö juures ei tohi valetada ega vassida, pead aus olema nende inimeste suhtes, usaldust ei tohi kaotada. Kui on ka väga valus, pead otse ütlema,» rääkis Kaja Ispert.

Küsimuse peale, kuidas ta on võitnud laste usalduse, rääkis Kaja Ispert ühe loo.

«Käisime kord Aura veekeskuses ja kaasas oli üks 16aastane poiss, kes kardab kohutavalt uuendusi. Oli vaja lahti riietuda ja vette minna. Suur poiss aga karjus ega tulnud riietusruumist väljagi.

Rääkisin siis temaga, et õde on sul seal vees ja tule vaata, kui tore tal on, ega sa ei peagi vette minema, tule ainult vaatama. Pika seletamise peale nõustus ta lõpuks vaatama tulema ja oli mõne aja pärast nii suures vaimustuses, et naeris, kallistas ja paitas mind. See tema rõõm ja argusest ülesaamine ongi minu jaoks tänu, mis ajendab asjaga edasi minema ja nende inimestega tegelema.»

Julgust juurde on saanud kõik Sinililles käijad. Ja kui veel viis-kuus aastat tagasi ei julgenud puudega inimesed eriti kodust välja tulla, siis nüüdseks on olukord muutumas.

«Tallinnast käidi nüüd televisioonist ja minult küsiti, kas see tegevus on kutsumus või missioon. Võin vastata, et nii üks kui teine. Kogu sisuline töö, mis ma siin teen, on missioonitundest tehtud. Aga kui puudub selle töö tegemiseks kutsumus, ei saa seda teha. Ma armastan seda tööd ja neid lapsi!»

------------------------------------