Järjekindlus, millega samba rajajad ja pooldajad oma ideed ellu viivad, väärib juba omaette aumärki. Iseasi, mida peavad uhkusega oma vabariigi üle pihta hakkama spetsialistid, kelle arvamustest ja seisukohtadest jõupositsioonil üle sõideti.

Tagasi vaadates võib vaid nentida, et selgemat võimu ja vaimu vastuolu kui realiseerus kaitseministeeriumi ja nii-öelda kunstnikuhingega inimeste vahel, on raske ette kujutada. Et betoonsüdamik pealinna Vabaduse väljakul püsti ja osaliselt juba ka tšehhidest klaasimeistrite tööga kaetud on, tuleb seekord võitjaks tunnistada võim.

Kui mitte muu, siis sambasse kätketud vastuolud peaksid teda küll pikalt püsti hoidma. Samas tuleb meeles pidada, et tema püstitamise eesmärk oli rahvustunde ühendamine. Rajamise jooksul valdavat ühtsustunnet paraku ei tekkinud, ent ehk hakkavad südamed ühes rütmis värelema siis, kui avamispidustustel eesriie langeb.

Paradoksaalsel kombel õnnestus juubeliaasta kulminatsioon ja samba valmimine, mis loodetavasti lähiajal toimub, sättida aega, kui majanduslanguse piits esimesi valusaid laksakaid annab.

Plaanide tegemise ajal tundus tulevik palju roosilisemana. Täna siunab ilmselt nii mõnigi minister tookordset otsust ja sooviks kulutatud raha eest hoopis oma ametkonna eelarves haigutavaid auke lappida.

Aga peoaasta on olnud vägev. Juba ainuüksi saatkondade ja välisesinduste vahendusel toimus juubeli tähistamise eesmärgil välismaal ligi 200 erinevat üritust.

Anti üle viis muusikalist kingitust viiele Eesti iseseisvuse saavutamisel ja taastamisel olulist rolli mänginud riigile. Need olid kolm Skandinaavia riiki, lisaks Island ja Suurbritannia.

Sündmuste põhiraskus langes loomulikult Eestisse. Suurima osalejate arvuga oli üldrahvalik öölaulupidu Märkamisaeg. Mis võikski juubeli tähistamisel meie rahvuslikku kuvandisse rohkem sobida? Tallinna lauluväljakule kogunenud – erinevatel hinnangutel 70 000 kuni 100 000 inimest – pidasid sellel hetkel igatahes kohaseks laulda.

Peeti ka teistsugust laulupidu, nimelt Punklaulupidu Rakveres. Tagasi vaadates tundub koomiline kultuuriminister Laine Jänese surve korraldajatele, et ürituse nimes ei kasutataks sõna «laulupidu», sest koos pungiga see justkui määriks tolle ürituse nime. Tõestuseks, et terve mõistus siiski kadunud ei ole, oli Punklaulupeol kohal ja ütles avasõnad president Toomas Hendrik Ilves.

Ühe juubeliaasta sündmusterea viimase üritusena toimus neljapäeval Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis iseolemise teemaline mõttepäev. Arutluste keskmes oli vabaduse mõiste: mida tähendab üldse «vabadus» ja kuidas suhestuvad omavahel vabaduse vajadus, võim ja lojaalsus.

Need on tähtsad küsimused, mis väärivad arutlemist ka vabariigi ehitamise järgmisel kümnendil. Õigupoolest ei saagi nendele üheseid vastuseid olla ja juba see tähendab vabadust: võimalust mõelda ja teha nii nagu ise tahad, sinnamaani, et kõrvalseisja soovidele peale ei astu.

Milliseks kujunevad suurimad ülesanded, mis pärast peoaastat lahendamist vajavad, on veel raske öelda. Esimesena meelde tulev majanduslangus keerdub ju varem või hiljem nagunii jälle kasvuks.

Ehk on keerulisim küsimus hoopis, kas ja kuidas õnnestub laiast maailmast tuua tagasi sinna elama ja töötama läinud eestlased. Võimalik, et need inimesed avardaks tagasi tulles ka kodueestlaste muidu suhteliselt konservatiivset maailmapilti. Võõra rahva ja kommete seas elamine muudab ju vaateid paratamatult liberaalsemaks.

«Meie jõud või meie nõrkus peitub meie koostöövõimes või võimetuses koostööd teha,» on öelnud meie kunagine president Lennart Meri. «Ühiselt ehitatud riik» – kõlas juubeliaasta hüüdlause. Triviaalsed tõdemused, aga see-eest ausad. Meie igapäevastest tegemistest kujuneb riigi nägu – üha uuesti ja uuesti muutudes.