Rael Leedjärvega sain tuttavaks sellel aastal, kui Valgas toimus misjoninädal. Särav noor inimene rääkis, kuidas ta töötas misjonärina Ida-Aafrikas Keenias.

«Jumal annab südamesse kutse sellele tööle. Konkreetne kutse tuleb misjoniorganisatsioonilt. Minu jaoks oli kutsumine umbes kümne aasta pikkune protsess, enne kui tuli kutse Rootsi Luterliku Evangeeliumiühendus Soomes (SLEF) misjonijuhilt,» rääkis Rael Leedjärv, kes lapsena unistas moekunstniku karjäärist ja kellele õmblemine on jäänudki lemmiktegevuseks.

Kullamaa kirikuõpetajast isa ja organistist ema tütar Rael Leedjärv on Soome ja Eesti luterlike kirikute ühine misjonär ning Atemo misjonijaama Lääne-Keenias lähetati ta neljaks aastaks.

Pärast Eesti taasiseseivumist on EELK välismaale läkitanud üldse kolm Eesti misjonäri. Anu Väliaho suundus Marimaale ja Liliann Keskinen Lääne-Siberisse.

«Minu ametitiitel on niisiis misjonär. Mida see aga sisuliselt tähendab? Lühidalt ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et misjonär on kiriku välismaale lähetatud töötegija, kes aitab kaasa kiriku tööle. Suur osa on praktikas tegelikult sotsiaaltöö – erinevad vaesteabi projektid. Nii ka minu puhul. Minu töö Keenias oli ühe aidsiorbude projekti koordineerimine,» selgitas Rael Leedjärv.

«REP – Rural Education Programm (maanoorte haridusprogramm) on abiprojekt, mille rahast 85% tuleb Soome riigilt ja ülejäänu SLEFilt. Aastatel 2004–2007 maksis projekt 69 aidsi tõttu orvuks jäänud noore gümnaasiumi või kutsekooli õppemaksu.»

Koolid on Keenias tasulised ja suurel osal elanikkonnast puuduvad majanduslikud võimalused lapsi koolitada. Orvud on mõistagi selles osas eriti kurvas seisus.

«Sarnaseid abiprojekte on mitmeid: nii Keenia riigi korraldatud kui erinevate misjoni- ja abiorganisatsioonide omi. Ometi näib vajadus olevat tohutult palju suurem kui kõik need projektid jõuavad aidata,» lausus Rael Leedjärv.

Kui Leedjärv oma nelja-aastasele töötamisele Keenias tagasi vaatab, siis esimene tunne olnud tal abitus, mida saavat võrrelda käima õppimisega – ei julgenud kuhugi minna, midagi turult osta. Raske oli seal elatud aastate jooksul otsustada, keda abistada. Raske oli abivajajale «ei» öelda, ent paraku tuli seda tihti teha.

«Tundsin, et Keenia kristlased elavad oma argielu tihedalt koos Jumalaga, neil on Taevaisa vastu suurem usaldus kui meil. Keenia elanikest umbes 70 protsenti on kristlased. Noored väärtustavad haridust. Ka koolivaheaegadel tahetakse õppida,» rääkis Rael Leedjärv.

Hariduselt on ta rootsi filoloog, misjonikursustel õppis ka suahiili keelt, kuid seda ei läinud vaja. Kasutada sai inglise keelt, kohalikud rääkisid omavahel luo hõimukeelt.

«Diakoonial on meie töös väga oluline roll, mis ei tähenda aga kausikese supi jagamist näljastele. Püüame pigem aidata inimese elu taas jalgele, et ta suudaks hiljem omal jõul toime tulla. See on oluline abivajaja iniväärikuse taastamiseks,» rõhutas misjonär.

Liikumiseks kasutas Rahel Leedjärv misjonijaama Toyota Land Cruiserit või Hiluxi. Roolis oli ta ise. Kohapealset autojuhti ei palganud, sest keenialaste sõidustiil on metsik ja autod kipuvad lagunema. Teel kehtib tugevama õigus.

Keenia

«Ida-Aafrikas asuv Keenia on 35 miljoni elanikuga riik. Tegu on ühe paremal järjel oleva ja stabiilsema maaga Ida-Aafrikas. Olulisimad majandusharud on tee- ja kohvikasvatus ning turism. Kui aga Keeniat võrrelda Euroopa maadega, ka meie Ida-Euroopaga, siis on tegemist vaese maaga,» pajatas Leedjärv.

Kui linnades toimub kiire areng ja inimestel on tööd, siis suurem osa maapiirkondade asukatest elab suures vaesuses. Vaesust süvendavad rahvastiku plahvatuslik kasv ning aidsi laialdane levik.

Keenia suur rikkus ja turismimagnet on kaunis loodus. Riik asub ekvaatoril ja kuulub seega ekvatoriaalsesse kliimavöötmesse. Pea võimatu on ilmastikku üheselt kirjeldada, sest sõltuvalt erinevatest kõrgustest merepinnast ja sademete hulgast varieerub õhutemperatuur maa eri paigus erinevatel aastaaegadel (s.t vihma- ja kuivaperioodil) +10 ja +40 kraadi vahel.

Sama on lugu maastikega. Keenias on võimalik näha kõike alates poolkõrbest ja lõpetades vihmametsaga: savannid ja põõsasmetsad, vähenõudlikud akaatsianiidud ja lopsakad kookospalmisalud, kuivusest pruuniks põlenud karjamaad ja viljaka mullaga tee- ning kohviistandused.

«Ainuüksi Nyanza provintsi piires Lääne-Keenias, kus ma elasin ja töötasin, on väga erinevaid maastikke, alates järvemadaliku vesistest riisipõldudest ja mägismaal säilinud vihmametsatükikestest kuni kuivade rohtlateni järve kagukaldal, mis suure osa aastast on pruuniks kõrbenud,» rääkis Leedjärv

«Ohtlike madude pärast tuli valvel olla, üks misjonijaama valvur oli näinud ka kobrat,» kinnitas ta.