Urbanik sündis Antsla kandis 1963. aastal. Koolitee algas 1971. aastal Kaika 8klassilises koolis. 1977. aastal pandi see kinni ja poiss jätkas õpinguid Antsla keskkoolis. Kui kool läbi sai, õppis ta aasta Viljandi tehnikakoolis autoelektriku eriala.

«See oli pigem kõrvalepõige, et mitte Vene kroonusse minna,» kõneles ta. «Tehnikakooli järel astusin EPAsse metsandust õppima. Sain aasta õppida, siis tuli ikka sõjaväkke minna.»

Pärast sõjaväeteenistust õppis praegune loodusvaht veel aasta statsionaaris, siis läks kaugõppesse, aga viimaks jäi EPA siiski pooleli. See oli seotud sellega, et Eestis algas muinsuskaitseliikumine ja talude tegemine.

«Kui maade tagasisaamine lahti läks, siis sai hakatud talu tegema, ikka sedasama Värtemäe talu, kus praegugi elan,» kõneles Urbanik. «Kooli poolelijätmisest on kahju, aga pidasin tollal taluasja nagu tähtsamaks. Olingi Antsla valla esimene talunik.»

Mati Urbanik oli talunik ainult mõne aasta – katsetas seemnekasvatuse ja loomapidamisega. Siis sai töökoha Võrumaa päästeteenistuse Antsla komandos ja pidas paar aastat tuletõrjuja ametit.

«Aga tervis ei vastanud uutele nõuetele tuletõrjes,» meenutas mees. «Kui kuulutati välja konkurss vabale töökohale Karula rahvuspargi järelevalvetöötaja kohale, kandideerisin ja saingi töökoha sinna.»

Juhtunud igasugu asju

Kord rõngastas Urbanik kalakotka pesas poegi, kui emakotkas ootamatult tagasi saabus. Rõngastaja mõtles, et nüüd saab ta küll sugeda, ent õnneks selgus, et ehmatus oli vastastikune. Kotkas pillas kala maha ja põgenes. Lindude kuningas justkui tunnistas inimese staatust looduse kroonina.

Teine kord läks ta aga öösel üht tulekahjupaika üle kontrollima ja avastas, et metsa äärde on lõke tehtud. Nagu midagi ütlema hakkas, olid poisid ringis ümber ja valmistusid märkusetegijale naha peale andma.

«Aga uskumatu, missugune võim on ühel töötõendil!» vaimustus Urbanik. «Kui esitlesin end kui rahvuspargi töötajat, ei pannud nad nagu tähelegi. Aga mul oli keskkonnainspektori abiinspektori tõend. Näitasin selle ette ja punt lagunes üliruttu laiali. Kes läks mütsiga vett tooma, kes mingi kausikesega – lõke kustutati ja kõik tukidki korjati kokku. Lahkusime väga rahumeelselt.»

Umbes samasugune intsident juhtus linnukaitsealal kotkapesa piirkonnas. Seal oli ajaline liikumiskeeld, aga mingid noormehed olid autoga siltide vahelt sisse sõitnud.

«Läksin rahulikult seletama, et aetagu auto välja, nad nagu noogutasid, aga kui hakkasin ära tulema, jäid nemad edasi-tagasi manööverdama,» jutustas Urbanik. «Läksin tagasi ja kordasin, et sõitke siit kohe välja, aga nemad valmistusid löömiseks. Rusikas vuhises seekord juba nina eest läbi.»

Siis näitas mees neile ette oma abipolitseiniku tõendi. «Juhtus nii, et pöial jäi «abi» peale, nii et paistis ainult «politseinik». Nad vaatasid, et tõsine politseinik, läksid kahvatuks ja tõttasid imekiiresti minema.»

Urbanik rõhutas, et rahvuspargis on kaksteist ettevalmistatud laagripaika ning telkida ja tuld teha tohib ainult neis kohtades.

Järelevalvetöötajast sai loodusvaht

Tunamullu jaanuarist on Mati Urbanik riikliku looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni loodusvaht. Algul oli kolme maakonna peale ainuke, nüüd on regioonis ka teine selle ameti pidaja.

«Loodusvaht on selline universaalne tegelane,» kõneles ta oma kohustustest. «Jälgib laagripaiku, peab väiksemad asjad ära remontima, kaitsealade välispiirid tähistama, üksikobjekte hooldama, tegelema vigastatud lindude-loomadega.»

Suuremate vigastusega karvased ja sulelised sõidutatakse Nigula loomade taastuskeskusesse, väiksematega püütakse ise toime tulla.

«Lindude põhivigastused on tiivamurrud või millegi vastu lendamised, eriti just kakkudel on komme kuskile vastu põrutada,» jutustas loodusvaht. «Toonekured vigastavad enamasti tiibu. Ühel luigel oli tiib kartetšiga läbi lastud, ma ise ei hakanud ravima. Ta tehti Nigulas terveks ja jäi ellu.»

Aasta algas aga varese ravitsemisega. Lind oli õhupüssist mitu tabamust saanud, lisaks mingi hoobi, ja tiiva murdnud. Too patsient suri ära.

Sekkumine eeldab teadmisi

«Luikedega tekib probleeme, kui inimesed on neid suvi otsa toitnud,» rääkis Urbanik. «Inimesed vaatavad, et oi kui ilusad linnud, söödavad neid ja linnud ei õpi iseseisvalt toituma. Sügisel, kui inimesi veekogude ääres enam nii tihedalt ei käi, tuleb luik koduhoovi või hakkab kellelgi järel käima, vaata et ründab – on hädas, sest pole õppinud ise süüa hankima.»

Loodusvaht on sellistel juhtudel linnu kinni püüdnud ja Ähijärve peale toimetanud.

«Nad õpivad siin paari-kolme nädalaga ise endaga hakkama saama,» teadis loodusvaht. «Ülekaal kaob ja linnud on jälle lendamisvõimelised.»

Pesast välja kukkunud linnupoegade kohta väitis Urbanik, et kui võimalik, tuleks nad panna samasse pessa tagasi. Kui ei, siis peaks sama liigi pessa ligikaudu sama suurte poegade hulka sokutama.

«Üht udusulis pääsukesepoega kasvatasid inimesed paar nädalat oma korteris, püüdsid talle kärbseid ja ostsid sääsevastseid,» meenutas loodusvaht. «Siis tõin ta enda poole, söötsin kõhu täis ja lasin õues lahti. Paar päeva näitas ennast veel ja siis oli läinud.»

Ühest päästmisest tegi lastekas.ee ka multifilmi. See rääkis Haanja kandis pesast välja kukkunud pääsupojast. Multikas on õpetlik ja mõeldud lastele.

«Kõige kasulikum ongi õpetada väikest last, et tema hoiakuid juba varakult kujundada,» arvas Urbanik.

Ettevaatust loomakestega

«Otepääl hakkas kellelegi metsas järgi käima noor metskits,» jutustas loodusvaht. «Ilmne märk, et keegi oli suvel endale kitsetalle koju toonud ja tolle üles kasvatanud. Siis oli kits metsa sattunud, aga inimesepelgust tal üldse ei olnud. Püüdsime ta kinni ja viisime Alaveski loomaparki Mõniste vallas.»

Leitud kitsetallede puhul on tavaline soovitus jätta ta sinna, kus on – mitte puutuda ega teha oma lõhna juurde, sest ema võib läheduses olla.

«Kits ei jäta oma poega niisama maha, lihtsalt peidab ja käib aeg-ajalt toitmas,» teadis Urbanik. Samamoodi teeb tema kinnitusel jänes.

«Jänesepesa ei maksa samuti puutuda. Kui loomakestel pole näha väliseid vigastusi, võiks neist ringiga mööda minna. Üks kord andsin siiski soovituse jänesepoeg ära tuua. Valge-toonekured ründasid teda. Lapsed ajasid neid ära ja olid mures. Viisime jänesepoja eemale ja peitsime põõsa alla.»

Urbanik rõhutas, et loomad elavad oma elu ja see näib vahel julm, aga loodus on juba kord selline. Inimlikus mõistes kõige suurem kahjur võib olla oluline lüli loomulikus eluprotsessis.

«Näiteks tihased võivad aasta jooksul üles kasvatada kaksteist-kolmteist poega,» tõi ta näite. «Kui absoluutselt kõik ellu jääksid, oleks üheksa aasta pärast Eesti maismaa osa tervenisti tihasevaibaga kaetud. Kolmeteistkümne aasta pärast ulatuks tihasemass keskmise inimese lõuani. Tegelikult jääb ellu keskeltläbi üks noor ja üks vana tihane. See tagab populatsiooni järjepidevuse.»

-----------------------------------

Värtemäe talu

Mati Urbaniku ja tema farmatseudist abikaasa Külli Roosilehe kodus Värtemäe talus sirgub neli last: Hannes, Tõnis, Merlin ja Vairis.

Värtemäe on mesindusturismi talu, kus käib rohkesti külalisi pensionäridest koolilasteni. Lisaks mesinduse ajaloole tutvustab Mati Urbanik koolilastele ühiselulisi putukaid, nagu kimalasi ja sipelgaid, isegi herilasi.

Pereisa nuputatud spetsiaalsel õpperajal on võimalik näha mesindust läbi aastasadade – alates puutüvesse uuristatud õõnsusest, jätkates puu otsa pandud pakktarude ja lõpetades tänapäevaste mesipuudega.

Kevadeti v

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6