Puka keskkooli kuldlend

Läinud sajandi viiekümnendatel aastatel olid Eestis 7klassilised koolid ja 11klassilised keskkoolid. 1954. aasta sügisel, kui tööd alustas Puka keskkool, tuli 8. klassi õppima 42 last, neist lõpetas 26.

Direktor Lembit Sarapik on raamatus «Kas mäletad? Puka kooli lood» kirjutanud ka sellel aastal õppima asunutest.

«Esimesed muljed keskkooliklassist olid head. Õppima oli tulnud mitmekülgsete huvidega võimekaid ja töökaid noori inimesi. Klassi üldine vaimsus tundus olevat kõrgem tavalisest kaheksandas klassis eeldatust. Töökus, püsivus, mitmekülgsus ja meeldiv käitumine jäidki esimese lennu tunnussõnadeks järgmise nelja aasta jooksul,» võime teosest lugeda.

Üks värvikamaid isiksusi kuldlennu hulgast on Maie Niit (Tiirmaa), kes kuldlennu kokkutulekul jagas trükilõhnalist raamatut «Tulla ja jääda», mis kirjutatud temast ja Otepää lihatööstusest.

«Olin teistest aasta-paar vanem, kui Puka kooli läksin. Tundsin kolme tähte M, A ja I, kahjuks ei jäänud E-täht meelde,» meenutab Niit raamatus oma nime selgekssaamise lugu.

«Oma esimesele õpetajale Anni Hermannile olen ääretult tänulik, et suutis kõik tähed selgeks õpetada. Koolis käies kasvas õpihimu, imetlesin tarku inimesi, soovisin saada nende sarnaseks. See soov on kannustanud mind kogu terve elu,» ütles Niit, kes pole tõrjutuse tunnet endasse jätnud ega sellest põdema jäänud.

Kui Niit 1990. aastal Otepääle tuli ja tahtis hakata seal lihatööstust ehitama, siis naerdi ta esmalt taas välja. Tundus mõistusevastane, et üle viiekümne aasta vana inimene tahab hakata ettevõtlusega tegelema – pealegi sellisega, mida polnud Otepääl alustatudki.

Viiekümne kahe aastaselt alustas ta siiski ettevõtte loomisega, rajas euronõuetele vastava lihatööstuse, ehitas, restaureeris ja sisustas Otepää kesklinna tütarfirma Karni-Voor tarbeks kaks hoonet. Ta on loonud 40 uut töökohta, kasvatanud ja koolitanud oma firmale kaadri.

Selle aastal juunis pidas Maie Niit oma 70. sünnipäeva, käis kuldleeris ja keskkooli kuldlennu kokkutulekul, sai Otepää medaligi.

«Olen tänulik oma õpetajatele, sest nad õpetasid meile õiget töösse ja kaaslastesse suhtumist. Samas andsid hariduse, millega võis teistesse koolidesse sisse saada või tööle minna. Pärast keskkooli lõpetamist läks igaüks oma teed,» lausus Niit kokkusaamisel.

Lihatööstuse juht peab enda ja lennukaaslaste puhul õnnelikuks asjaoluks, et on elatud raskustest hoolimata väga huvitaval ajal. Algas ju televisiooni võidukäik, nähti Juri Gagarini kosmoselendu, autostumist, töötatakse arvutiga, olles avastanud interneti tohutud võimalused.

«Oleme saanud vabaduse! Ei tea, kas elu võib kunagi veel nii suurte sammudega edasi minna? Me oleme õnnelikud,» rääkis Maie Niit, kes on EPA lihatehnoloogia eriala lõpetanud cum laude.

Milvi Liiv (Härm) peab end õnnelikuks inimeseks, sest sai kodukoolis keskkooli lõpetamiseni õppida. Keskkooliklassis oli tema väitel olukord esialgu segane: palju lapsi tuli ümberkaudsetest koolidest.

«Välja kujunes kena klass, palju asju sai ühiselt tehtud. Mina sain Puka keskkooli õpetajatelt selle, mis on õpetajatöös vajalik. Õpetajatest olen tänulik Leili Peebole, kes luuletuste lugemisel ei öelnud, et rõhuta seda või teist sõna, vaid mis mõtte tahad esile tuua. Hindan tolleaegseid õpetajaid, kelle elutarkusi olen saanud edasi arendada ja oma õpilastele jagada,» rääkis Liiv kokkusaamisel.

Milvi Liiv oli keskkoolis hea deklamaator ning rahvatantsija ja esines paljudes näidendites.

«Rahvatantsuga oli nii, et Henn Tiivel läks ära ja ütles, et juhata sina nüüd rahvatantsu edasi,» jätkas naine meenutusi. Nii see läkski ja hiljem õpetajana töötades tegelemine selle hobiga jätkus.

«Mul olid hinded korras ja oleksin võinud ainult väga heade hinnetega lõpetada, kuid tahtsin koolist võimalikult palju eluks vajalikku saada ja selle sain,» põhjendas Liiv oma ammuseid valikuid.

«Koos abikaasaga, kes sai Suislepa kooli direktoriks, läksin elama Suisleppa. Mõnikord olen mõelnud ja teisedki öelnud, et oleks võinud ikka Pukka jääda. Kuid siis tekkis vajadus Suislepas luuleringiga tegelda. Näidendeid lavastada ja kirjutada võib ükskõik mis kohas,» rääkis Milvi Liiv.

Pärast kooli abiellus ta oma õpetaja Kaljo Liiviga, kes oli armastatud pedagoog ja klassijuhataja mitmele lennule Pukas. Nüüdseks on ta paraku juba aastaid manalamees.

Puka koolis peeti esimesest klassist peale pruudiks ja peigmeheks Milvi Ivanit ja Roland Sisaskit. Elu läks nii, et neist saidki elukaaslased, kes 45 aastat seaduslikus abielus olnud.

Pärast keskkooli lõpetamist võeti Roland Sisask armeesse. Ta teenis Taga-Kaukaasias Bakuu õhutõrje kahurväes. Sportlikku sõdurit märgati peagi ja kogu kolmeaastane teenistus oligi lõppkokkuvõttes võistlustelt võistlustele sõitmine. Koju naastes jäi ta 15 aastaks tööle Puka mööblivabrikusse.

Milvi Sisask (Ivan) õpis EPAs. Kodu oli Pukas, õppimine Tartus, lapsed, hiljem ka töö Sakus. Pendeldamine väsitas ning koliti Sakku. Roland Sisask sai sealgi tööd puidutislerina. Milvi Sisask ütleb, et on eluaeg olnud mullauurija.

«Puka keskkool on kodukooliks jäänud väga heade mälestustega. Viiskümmend aastat on lennanud nii kiiresti, et pole tundnudki. Vanas koolimajas on taas hea olla ja omadega kokku saada,» lausus Milvi Sisask.

Jaan Ustaal jõudis küll EPAsse, kuid siis pidi vahepeal kaks aastat Kaliningradi oblastis aega teenima. Metsameheks on ta jäänudki: töötanud muu hulgas Koorküla metsaülema abina. Valgamaa inimesed mäletavad, et Aakre metskonnas peeti kunagi faasaneid, põtru, metssigu ja muid loomi – miniloomaaed oli populaarne. Seal töötas ka Jaan Ustaal.

Mees on töötanud mitmetes teisteski metskondades ja olnud endise Tõrva sovhoosi metsaülem. Abikaasa on surnud, toetajateks jäänud tütar ja poeg.

Malle Kuldkepp (Sirel) läks esialgu tööle Puka sidejaoskonda, kuid pärast abiellumist kolis Kihnu saarele. Ta on 38 aastat töötanud külanõukogu- ja vallasekretärina – nii kuidas omavalitsust parajasti nimetati. Abikaasa on temalgi surnud, nii elab ta koos pojaga.

Laine Kiisk (Sarapuu) rääkis, et läks pärast keskkooli Keeni sovhoosi karjabrigadiriks, siis Elvasse heakorratööliseks. Kakskümmend aastat töötas metsainstituudis võõrpuuliikide kasvatajana.

«Nüüd tegelen suvel aiandusega, korjan endale ja lähedastele ravimtaimi. Talvel tegelen idamaade filosoofia õppimisega. Kui varem polnud aega, siis nüüd õpin ja mida rohkem saan teada, seda rohkem tahan teada. Järjest huvitavamaks läheb,» rääkis Kiisk säravate silmadega.

Uno Järve ei jõudnud lõpetamise järel kohe kõrgkooli, vaid võeti esmalt sõjaväkke. Tol korral anti sõduritele, kes soovisid siiski ülikooliharidust, võimalus kohalikus kõrgkoolis sisseastumiseksam teha. Tingimus oli, et kui läbi ei saa, tuleb armees jätkata.

Järve tegi vene keeles reaalainete eksamid ära, kirjandi asemele aga kauples etteütluse, sest soovis ju rahvusülikooli minna. Nõustuti. Pilotka paguni vahel, astus ta Tartu Riikliku Ülikooli uksest sisse, et uuesti eksameid teha. Matemaatika suulise ja kirjaliku tegi ühe päevaga. Õnnestusid kõik eksamid ja sõdurpoisist sai üliõpilane.

Nüüdseks on ta paljudes kohtades teinud geoloogilisi uuringuid, sealhulgas ka Puka kooli uuele osale. Olnud Pamiiri mäestikus liustikul ja teinud sealgi geoloogilisi töid. Ta on õpitud ametile truuks jäänud. Järve on nimelt OÜ Rei Geotehnika direktor.

«Mind ei ole keskkooli lõpupildil,» rääkis kokkusaamisel Lembit Leppik. «Koos teise poisiga võeti enne sõjaväkke, kui jõudsin kooli lõpetada. Tol korral ei andnud ka kedagi ära rääkida, et lubatagu kool lõpetada, siis lähen. Tore, et minu klass on mind alati kokkutulekutele kutsunud ja jätkuvalt omaks tunnistanud.»

Leppik oli kolm aastat Kaliningradis rannavalves. Keskkool sai küll lõpetatud, kuid edasi tulid tööaastad mitmetes koolides ja spordikollektiivides. Ta on käinud paljudel kursustel, et saada treeneri ja kohtuniku kvalifikatsiooni. Kui vaja, on nüüdki spordiväljakul ametis.

Nende, kes kogu elu ühes ametis olnud, elukäik on nende endi arvates olnud sama igav kui ainult viitega koolitunnistus. Eha Luts (Kõlp) ütles, et on 30 aastat lasteaias lapsi kasvatanud. Endla Raap (Viitkar) on aga pärast EPA lõpetamist majandites loomakasvatusega tegelenud.

See lend on aktiivselt koos käinud ka kooli sünnipäevadel. Teadaolevalt kaheksat endi hulka enam paraku ei oodata – nendele nagu klassijuhataja Maret Rekkandilegi saab mälestuseks süüdata vaid küünla. Rõõmu teeb aga see, et jõudsalt on kasvanud kuldlennu lõpetanute teine ja kolmas põlvkond.

Kõik kuldlennu tunnistuse saanud, kes 23. augustil Pukas olid, meenutasid väikest maakooli kui armast ja kodulähedast. Seal olid nende mäletamist mööda suurepärased õpetajad, kes ei andnud oma «lastele» ainult haridust, vaid ka haritust.