Esmalt koguneti Valga spordihalli ette, et seal muusika saatel kõik lihased eelseisvaks pingutuseks üles soojendada. Tulijaid oli erinevaid: mõned soovisid tõsist trenni, teised aga mõnusat pealelõunat koos perega.

Pisemad osavõtjad veel ise ei kõndinudki, neid sõidutati vankris. Oli ka neid, kes alguses sõpradega naljaviluks kohale olid tulnud, kuid käisid vapralt kogu seatud marsruudi lõpuni – huvitav oli ju. Igaüks pidi end ka kirja panema ning registreerimissedeli vastu saadi matka- ning kontrollpunktide kirjeldustega kaelakaart.

Pisikese ajaloolise sissejuhatuse järel asutigi teele. Tore oli näha, kuidas autojuhid üllatunult seisma jäid, kui matkaseltskond möödus.

Esimene kontrollpunkt, mis asus Pedeli rannas, pärines aastast 1978. Ehkki mitmeid usinaid matkajaid polnud tol aastal veel olemaski, tekitasid välja pandud «eksponaadid» naerukahinaid ja üllatust siiski.

Moon ja Kanep

Nimelt askeldasid supelranna ääres major Moon ja kapten Kanep oma kollasinise Volgaga. Täismundris miilitsamehed jagasid kaelakaartidele templeid – tõestuseks, et kõik ikka kontrollpunkti läbinud on.

Selgus aga, et üks noor oli rongkäiguga ühinenud alles hiljem, kuid ega ta sellepärast vähem templit ei tahtnud. Ent tekkis küsimus, kuhu see siis kaelakaardi puudumisel lüüa. «Pole probleemi!» sõnas üks usinatest miilitsatest ning lõi templi tüdruku enda peale.

Teises punktis ootasid meid ees aasta 1921 ning linnapea ja arst Juhan Müllerson. Teda saatsid ka arstineiud, kes kõigile abivajajaile õunu ning keelekastet jagasid.

Müllersoni mäletab vanema põlve rahvas kui väga head, samas aga lihtsat ja rahvalikku arsti. Ta oli ka üks tuntumaid Valga seltskonnategelasi: Säde seltsi organiseerija ja esimees, Valga olümpiakomitee liige, linnapea, Valga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu kauaaegne juht.

Kui linnapea usinad abilised taaskord kõikide kaelakaardid märgistatud said, hakkasid kiiremad ja tulihingelisemad liikujad juba edasi minema. Kahjuks jäid nad mõtlematu toimimise tõttu ilma Müllersoni huvitavast kõnest.

Matkati välismaalgi

Kolmas kontrollpunkt asus juba Lätimaal ning seal võttis kõiki vastu koolmeister Jānis Cimze. Ta oli aastaid Valgas tegutsenud Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite seminari – paremini tuntud kui Cimze seminari – juhataja.

Tema käe all kasvasid ja said haridust ka mitmed suurkujud, teiste seas näiteks Carl Robert Jakobson ja Aleksander Kunileid.

Neljandasse kontrollpunkti jõuti üsna erinevatel aegadel. Nimelt andis tempovahe matkaseltskonna esimese ja viimase otsa vahel juba tunda ning siitsaadik liiguti edasi perede või pisikeste seltskondade kaupa. See aga ei takistanud kõrtsiemand Elviirat, kõrtsmik Jaani ega teisi vallatuid kõrtsipidajaid 1823. aasta vaimus Valka kultuurimaja ees tantsu löömast.

Siin löödi kaelakaartidele ka viimane, punast värvi Valga kreisi 225. aastapäevale pühendatud tempel. Siis võisid kõik enne viimast etappi veel korraks hinge tõmmata ja veidike keha kinnitada, et valmistuda kogu matka kõige pikema vahemaa läbimiseks.

Rikkujad said noomida

Rännak, mis viis kõik osalejad ajas tagasi, lõppes Valka laululaval. Enne seda olid aga taas kord tulnud matkajatele silma peale heitma major Moon ning kapten Kanep. Nemad noomisid rangelt kõiki, kes oma teekonda lühemaks proovisid teha, minnes üle muru või kaldudes trajektoorilt kõrvale.

Laululaval ootas usinaid kõndijaid juba 1783. aastast pärinev keisrinna Katariina II, kes tervitas kõiki isiklikult ning küsis eranditult kõigi käest, kuidas matk möödunud oli.

Iga teekonna läbiteinu sai kõrgeaususelt ka teemakohase kotikese koos meenemedaliga või särgi. Seejärel juhatas keisrinna väsinud, kuid õnnelikud teelised köögipoolele, kus kõigile jagati hapukapsast, grillvorstikesi, magusaid saiakesi ning karastusjooke. Selline üllatus meeldis kõigile, sest just oli ju läbi tehtud pikk, seikluslik ja ajaloohõnguline matk.

Sõlmiti rahulepe

Kõht täis ja tuju hea, asuti jälgima järgnevat kultuuriprogrammi. Esimesena toimus loosimine, mille võitjatele anti temaatilised T-särgid. Pärast seda tulid kokku Valga ja Valka esindajad, et kirjutada alla lepingule, mille kohaselt lubati hoida ja kaitsta rahu kahe naaberlinna vahel.

«Kes seda lepingut aga rikkuma peaks, sellele olgu karistuseks eriti kiusakad naabrid või töökaaslased,» rõhutas lepet ette lugedes Valga aselinnapea Enno Kase. Kui kokkulepe oli sõlmitud ning ette loetud, pandi paber pudelisse ning see visati omakorda koos pärjaga Pedeli jõkke.

Meeleolukalt esinesid läti rahvatantsijad, kes võtsid vaevaks ka publiku hulgast valitutele ühe lihtsa talurahvatantsu selgeks õpetada. Programmi lõpetasid Asso ja Ragnar, kes esitasid rahvamuusikat, mille järgi nii mõnigi paar lavalaudadel jalga keerutada sai.

Kui lõpuks – neli tundi stardihetkest hiljem – kodu poole minema hakati, oli valdav osa matkalistest endaga rahul, et nõnda pikk retk üldse ette võetud ja muidugi ka lõpule viidud sai.