Nagu varasemateski luulevalimikes, on Jaska truuks jäänud oma ande põhilaadile. Loodus ja kodukoht, maa ja rahvas, elu mõte ning lähedased inimesed on need valdkonnad, millest või kellest luuletaja kirjutab.

See ainevaldkond tingib kindlasti ka luuletuste vormistamislaadi. Niisugustel hingelähedastel teemadel ei saa kirjutada efektitsevaid kujundeid või konstrueeritud sõnakombinatsioone ritta seades. Haaravuse saavutab poeet lihtsuse võluga, meloodilisusega, kujutluspiltide loomise meisterlikkusega.

Nende loomevahenditega suudabki Vello Jaska luule kaasa haarata ja köita üsna erinevate maitse-eelistustega lugejaid.

Autoril on teravat silma meid ümbritseva looduse aina muutuvate ja teisenevate ilmingute tabamiseks ning luulevormi valamiseks. Sellisena võib temalt oodata jätkuvaid loominguvilju ka edaspidi.

Palju teisigi sügavamõttelisi värsse kuulsid ümberkaudsed kirjandushuvilised inimesed tol õhtupoolikul Tõrva kammersaalis. Neid esitasid Tauno Tilk, Helbe Sillaots, Valdeko Kalamees, Asta Mäeorg, Siiri Lopsik ja Kalle Vister.

Luuleõhtu muusikalise kujundajana oli tegev Tõrva muusikakooli direktor Thea Leitmaa. Temaga koos musitseerisid veel Heinar Hernits ning Katrin, Kristiina ja Angela Kannukene. Sõnalis-muusikalise põimingu lavastas Kiira Soovares.

Kohal viibisid muuhulgas ka luulekogu kunstiline kujundaja Linda Markus ning miljöökujundaja Ilmar Kõverik.

Tuleb tõdeda, et Vello Jaska luulekogu «Kodulävel» on märkimisväärne panus piirkonna, aga ka kogu Eesti loominguvaramusse.